Märt Meesak: Piiri tuleb valvata piiril

15/11/2014Maalehe online

Eesti riigi piir kui omariikluse üks alustalasid peab pidama igas olukorras ja kogu aeg.

Kõndisin Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiril mööda maismaad läbi soode ja metsade nii palava päikese kui ka käreda pakasega, silmad uurimas, ega ometi võõraid jälgi näha pole.

Enam-vähem selliselt olin ajateenijast piirivalvur aastal 2001 Piusa kordonis. Läbinud enne seda väljaõppe Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses, olin oluline osa kodumaa piiri valvamisel. Seda koos kutseliste piirivalvuritega, kes meid, ajateenijaid, juhendama pidid ning koos meiega mööda soid ja metsi kõndisid.

Olukord on muutunud

Nüüdseks on piirivalveamet kui selline kaotatud, Narva-Jõesuu õppekeskus samuti. Piirivalvurite pealekasv olematu ning palgatase mannetu.

Olukorras, kus Eesti riigi piiri valvamise vajaduse mõistes pole tegelikult midagi muutunud. Muutunud on aga valvamise tingimused ja võimalused.

Parim lahendus olukorrale oleks eraldi piirivalveameti loomine, kus oleks ühistel alustel sõjaväestatud koolitus, täiendus ning väljaõpe ohvitseridele ja allohvitseridele koostöös kaitseväega. Piirivalveks vajavad kordonid rohkem inimjõudu ning üksused relvastust, mis on sobilik piiri kaitsmiseks.

Taastada on vaja sõjaaja ülesannetega piirivalve.

Kokku oleks muudatuste kulu 2015. aasta eelarvest kuni 70 miljonit eurot. Jättes ära tulumaksu langetamise ühe protsendi võrra, oleks raha eelarves ülegi.

Kui võrrelda ainult sõnades kõigile raha rohkelt kätte jätvat tulumaksu langetamist piirivalvamise tõhustamise otstarbekusega, siis valik on selge kõigile. Endine siseminister on öelnud, et piirivalve vajab ettepanekuid, mitte kriitikat. Olen sellega täielikult nõus.

Ainsana tekitab eksministri üleskutses küsitavusi ajastus. Kus olid lahendused varem, enne kui Eston Kohver piirivalvele tahtmatult tähelepanu juhtis?

Kas oleme õigel teel?

Miks Eesti riigi valitsuses alatasa tulekahju kustutatakse?Ja oma töö tegemata jätjatel jääb õigustusi alati ülegi.

See jäägu meie kõigi enda vastata ja järelduste tegemiseks analüüsida. Lõpuks tekib aga siiski õigustatud küsimus: kas oleme ikka õigel teel?

Õnneks ajateenijana Eesti kagupiiril sellist küsimust tekkida ei saanud. Oleksime muidu sattunud (nagu seenelised tihti meie valvatud piirilõigul) kas Vene Föderatsiooni alale või sootuks eksinud. Seda aga piirivalvaja ametiuhkus ning teadmised ei lubanud. Eesti valitsejatele aga on vist kõik lubatud.