Pildi autor: Margus Anso

Peeter Espak: surmahoop Eesti ühiskonnale

03/12/2018Postimees

Himu odava välistööjõu ja võõrkeelse kõrgharidusruumi järele on justkui meie peade kohal surmahoobi andmiseks õiget hetke ootav kaksikkirves. Mõlemad on ühtviisi kahjulikud nii meie majandusele kui ka kultuurile pikemas perspektiivis ning lähtuvad ka ühesugustest ideoloogiatest, mille järgi on kiire hetkekasumi nimel lubatud ohverdada meie tulevik nii majanduslikus kui ka kultuurilises plaanis.

Nagu II pensionisammas, lubavad selle surmakirve ideoloogid meile suurt isiklikku kasu vähese pingutusega, tegelikult võetakse meilt aga ära just see, mis meil päriselt praegu on ja mis ainsana saaks meile tulevikus edu tuua.

Osa väga kitsaid huvigruppe esindavate ettevõtjate surve tuua Eestisse siinsete madalate palkade edasikestmiseks odavat võõrtööjõudu kasvab meie avalikkuses üha. Kuigi argumente sellise toimimisviisi kahjulikkuse kohta nii majandusele kui ka ühiskonna sidususele on esitatud pidevalt.

Suurim surve odava välistööjõu importimiseks tuleb eelkõige neist sektoritest, kus palgad on liiga väikesed, et saada vabadele töökohtadele kohalikke inimesi, sealhulgas venekeelseid. Samuti on nende sektorite palgad endiselt liiga madalad meelitamaks kohalikule tööturule tagasi näiteks Põhjamaades ja mujal töötavaid kümneid tuhandeid kaasmaalasi, keda suuresti ei hoia oma praegustes elukohtades kinni suurt miskit peale veidi kõrgema sissetuleku, võrreldes Eestis sama töö eest saadavaga.

Sellise olukorra lahendusena ei näe meie üks kitsas osa ärimeestest aga mitte enda töö tõhustamist, automatiseerimist ja palkade tõstmist, vaid eelkõige oma kasumi säilitamist võimalikult väikse kuluga võimalikult vähe innovatsiooni või ka inimestesse investeerides. Lihtsalt kokku võttes: tahetakse stereotüüpse kurja ja rumala kapitalisti kombel võimalikult vähe tehes ja minimaalselt aju kasutades omale raha kokku kühveldada. See ei ole meie ettevõtjaskonna enamuse esindatav tulevikku suunatud ja kogu ühiskonda edasi viiv ärimudel, vaid pudukaupmehest ärika või buumiaegse ehitusettevõtja käitumismuster, lühiajaliste vajaduste rahuldamisele suunatud oportunism. Mõtteviis, kus riigi tulevik või ka meie inimeste heaolu ei lähe korda.

Tegelikkuses on võõrtööjõu sissetoomine suuremates kogustes väljaspool tippspetsialistidest ajude, kes looks kohapeal miskit uut väärtuslikku juurde, mudel majanduslikuks ja ühiskondlikuks katastroofiks. Esmalt, võõrtööjõu toomine odavsektoritesse pidurdab paratamatult palgakasvu. See omakorda pidurdab tuhandete praegu välismaal kõrgemat palka teenivate töötajate tagasitulekut Eestisse, mis algaks suuremahuliselt tõenäoliselt kohe, kui siinne palgatase võimaldab ligikaudu sama elatustaset, võrreldes näiteks Soomega. Seda isegi juhul, kui kättesaadav raha jääb väiksemaks, sest Eestis on nende inimeste kodu, sugulased, sõbrad ning lisaks ka odavamad teenused.

Teiseks tekitab võõrtööjõu sissetoomine odavsektoritesse juurde veel enam sotsiaalseid pingeid kõigis ühiskondlikes sfäärides. Elame riigis, kus sisserändajate hulk on niigi Euroopa peaaegu et kõige kõrgem, vaid pisut alla kolmandiku. Üle Euroopa ja ka maailma on teada, et odav välistööjõud hõivab üldiselt mingid konkreetsed sektorid, kus kohalikud hiljem enam tööle ei asugi.

Tihtipeale ei integreeru need odavsektori töölised ka kohalikku ühiskonda, vaid moodustavad eraldiseisvaid ja põlvkondade kaupa edasikestvaid umbkeelseid subkultuure. Sellega paralleelselt kasvab peale kohaliku põliselanikkonna madalama aktiivsusega kiht tööealisi inimesi, kes põhimõtteliselt ei asugi enam tööle näiteks koristajana või muudes juba võõrtööjõu kätte läinud sektorites. Lihtsam ja ka prestiižsem on kodus niisama vanemate kulul laiselda või ka meil üha suurenevat sotsiaalabi saada kui siirduda madalapalgalise võõrtööjõu sekka erandliku madalama klassi pärismaalasena.

Võibolla ei ole selline mudel veel ohuks 80 miljoni elanikuga Saksamaale, kus emakeelset põlisrahvust on omas riigis protsentuaalselt märgatavalt enam kui Eestis. Saksamaa peaks riiki lubama veel kõvasti üle 10 miljoni sisserändaja, et saavutada sama suur sisserännanute osakaal kui meil. Eestile ei tähendaks odava võõrtööjõu lisandumine aga mitte ainult majanduslikku seisakut ja ühiskondlikku mandumist, vaid ka ohtu jääda omal maal emakeelt rääkiva rahvana vähemusse. See oht kaalub üles ükskõik millised majanduslikud kalkulatsioonid – isegi juhul, kui need lubaks märgatavat majanduskasvu.

Huvitaval kombel on kiiret kasu lubavale odavtööjõu propagandale Eestis lisandunud ka teine sama mentaliteediga ideoloogiline suund, kes leiab, et just tippspetsialisti tasandil ja eriti ülikoolides peakski tekkima võõrkeelne asjaajamiskeskkond, nagu ka paljud eestikeelsed baaserialad peaks asenduma ingliskeelsetega. Seda ideoloogiat põhjendatakse samamoodi kas paratamatusega või hüpoteetilise rahalise kasuga.

Esitatakse poeetilisi kujundeid, kuivõrd suur ja avar on meie planeet, ja mõnes võõrriigis viibinuna räägitakse vaimustunult, kui meeletult palju on seal inimesi, kuivõrd kõrged on majad ja keerulised liiklussõlmed. Eesti ei pidavatki saama iseseisva kultuurina senisel kombel kestma jääda. Kuigi just oma kohalikku kultuuri, keelt ja pärandit kõige enam hindavad ja pisut suletud riigid on ka tänapäeva maailmas kõige edukamad (kasvõi kultuurilist erisust järjekindlalt säilitavad Island, Jaapan, Šveits, Singapur jne), esitatakse meile apokalüptilisi stsenaariume, milline õnnetus ootab meid ees, kui me ei lähe religioonina misjoneeritava ülima tõe vooluga kaasa.

Tihti põhjendatakse säärast ideoloogiat mitte midagi tähendava terminiga «rahvusvaheline teadus». Seda olukorras, kus meie ülikoolides pole peaaegu mitte ühtegi teadlast, kes ei avaldaks peamisi tulemusi inglise keeles. Meie teaduskeskkond on ammu juba niivõrd rahvusvaheline, sh välistudengite poolest, et kuhugi kaugemale selles vallas areneda on raske. Kui, siis ehk kvaliteedis (sh välistudengite), mitte enam aga kvantiteedis. Oleks meil probleeme rahvusvahelisusega, suur kogus teadlasi, kes ei ole omal alal maailmas üldse tuntud, tunduks probleem ehk mõistetav.

Meie mõtteloo professuuri katseloenguid peetakse Tartu Ülikoolis inglise keeles, kuigi on elementaarne, et kellegi asjassepuutuva isiku riigikeele mitteoskamise puhul palgatakse näiteks tõlk. Toimimine riigisiseses ametlikus asjaajamises keeleseaduse piire kombates ja ka sellest mööda hiilides peaks lõppema ja kindel printsiip peaks olema see, et Eesti ülikooli asjaajamine väljaspool välissuhtlust toimub eesti keeles.

Teine suur probleem on ingliskeelsete õppekavade asutamine eestikeelse baashariduse sulgemise arvelt, nagu näeme kasvõi filosoofia magistriõppe puhul. Samal ajal ei too need ingliskeelsed õppekavad sisse märgatavat tulu, vaid pigem maksavad nende kulud kinni meie enda maksumaksjad.

Rahvusvahelisuse sildi all toimub tegelikult ideoloogiline õõnestustöö eestikeelse tipptaseme vastu, mida tõukavad tagant eelkõige tribalistlikud erialade grupihuvid. Selle asemel et sulgeda kehva kvaliteediga erialasid osas ülikoolides ja teha pidevat lobitööd oma erialade populaarsuse suurendamiseks, selgitada otsustajaskonnale asjaolusid parimate lahenduste leidmiseks, minnakse kergema isikliku kasu teed, mis toob nii rahalist kui ka kultuurilist kahju meile kõigile.

Ingliskeelseid ülikoole on üle maailma tuhandeid. Luues siia juurde veel ühe, saavutame olukorra, kus ka meie enda tippspetsialistil puudub igasugune kodukohast või ka kultuurilisest uhkusest tulenev motiiv arendada ja rakendada oma teadmisi Eestis. Me kaotame oma ülikooli eripära ja muutume mitte kellekski tuhandete teiste seas. Saame omale läbisõiduhoovi staatuse, mida keegi ei pea koduks, kuid kus umbkeelsed inimesed käivad kohalikega koos ajutiselt tööl parema alternatiivi puudumisel. Kuidas saamegi nõuda näiteks kohalikelt venekeelsetelt inimestelt eesti keele mõistmist, kui ühiskonnale on antud selge sõnum, et riigikeelne asjaajamine ja baasharidus eesti ülikoolis on kahtluse alla seatud.

Vanad sumerid, kelle rahvusidentiteet põhines esmajoones keelel, ei surnud välja mitte rünnakute tõttu väljast, vaid eelkõige seetõttu, et nad jäid omal maal emakeelt rääkiva rahvusena vähemusse. Olles kultuuriliselt ja majanduslikult kõrgemal kõigist teistest, sulanduti ikkagi nende rahvaste sekka, kelle arvukus oli suurem. See on paratamatus peaaegu iga rahvaga, keda ähvardab omal maal vähemusse jäämine. Seni ei ole paljudele kohale jõudnud asjaolu, et Eesti on riik oma seaduste, keele ja kultuuriga, mitte läbisõiduhoov. Selline mentaliteet on Eesti tulevikule ohtlikum kui hambuni relvastatud idanaaber, kelle sõjalise rünnaku lööksime tõenäoliselt NATO liikmena tagasi ka praegu. Eestilt ära võetud väärikust, omal maal emakeelt rääkiva rahvusena vähemusse jäämist, erialakeelte kadumist ja võõrkeelset asjaajamist koos sellest tuleneva majandusliku kahjuga me aga üle ei elaks.