Jüri Saar
Pildi autor: Internet
Seotud inimene: 

Töö kiituseks ja sinekuuri laituseks

03/07/2018Lääne Elu

Postmodernistlikus ja tõejärgses maailmas on liiga lihtne unustada mõnd põhitõde, mis on inimestel aidanud aastatuhandeid ellu jääda. 

Millegipärast on hakatud arvama, et ollakse targemad kõigist varem elanutest ning ei olda midagi võlgu eelnevatele ega tulevastele põlvedele. Unustatakse ära, et ühiskond on kokkulepe praeguste, juba olnud ja tulevaste põlvkondade vahel. Niisugune näeb välja konservatiivse maailmavaate keskne idee (Edmund Burke). Kui aga siit lähtekohast edasi minna, jõuame paratamatult töö kui kõrgelt väärtustatud tegevuseni.

Põlvkondi ühendav side on ikka olnud töö kui ainus teadaolev õiguspärane rikkuse ja omandi tekke allikas. Töö on tegevus, mille tulemi eest on vabatahtlikult nõus tasuma teised inimesed. Töö toob sisse, andes nõnda meile igapäevast leiba, mille kääru paksus sõltub meie töö headusest („kuidas töö, nõnda palk”).

Palk ei ole rikkuse pideva ümberjagamise tulem viisil, et kui keegi saab midagi juurde, siis keegi kusagil kaotas samal määral, nagu praegu paljud läänemaailmas kalduvad arvama. Töö lahutamine palgast on hirmuäratav perspektiiv, mis läänemaailma võib oodata.

Üks kõige mastaapsemaid sellealaseid eksperimente oli bolševike Nõukogude Liit, kus lahutati töö selle viljade tarbimisest, mis lõppes teadaolevalt siis, kui kusagilt enam midagi juurde kahmata polnud võimalik. Kodanikupalk kui alternatiivne tasu on seetõttu õõvastav areng, kuhu lääne mõttemaailm on nii postmodernismi kui ka moodsa skolastika vohamisega jõudmas.

Siduda lahti töise tegevuse tulem ja tasu tähendab pöörata pea peale kõik protestantliku tööeetika põhimõtted. See on küll üüratu „ideeline saavutus”, kuid lähemal vaatlusel hullus, mis teostudes viib meid otseteed põrgusse (Simon Blackburn). Mõnes teises kultuuriruumis on aga töö alavääristamine ja käsitlemine ainult orjadele kohustusliku, nüri ja ebameeldiva tegevusliigina kestnud palju aastasadu.

Nende tsivilisatsioonide puhul ongi elujärje traditsiooniline parandamise viis olnud ja jäänud teiste poolt tööga loodu jõuga endale võtmine ehk maailma mastaabis rikkuse ümberjagamine, mistõttu pole ka üllatav, et seda tegevust on püütud kujutada „ülima sotsiaalse õiglusena”.

Selle kinnituseks on leitud lausa religioosseid argumente. Kes hakkab järjekordselt heietama teemat, et „varsti teevad tööd ainult masinad” või et „õiglase maailmakorra huvides tuleks varustada kõik elavad inimesed vähemalt elatusmiinimumiga”, on kas sinisilmsed unistajad või petised. Sedalaadi juttude taga on sageli lihtlabane püüd süvendada klassikalist ja igavest vimma nende vahel, „kellel on ja kellel pole” (Roger Scruton).

Ja võtta siis ümberjagaja tänuväärne roll ehk võim enda kindlatesse kätesse. Kuidas ära tunda tööd? Inimesed võivad tegelda erinevate asjadega, millest suurem osa ei ole töö. Näiteks meelisharrastus on tegevus, mille eest on inimene valmis ise maksma. Tegevus ise on niivõrd meeldiv, et selle resultaat muutub teisejärguliseks. Tegevusest endast saadav nauding ongi inimese jaoks soovitu ning on täesti loogiline, et selle eest tuleb tasuda endal.

Kunstnik, kes ei saa muidu, kui on sunnitud looma, peab varem või hiljem oma loomingu resultaadi esitama teistele hindamiseks. Ainult siis, kui inimesed on valmis selle eest maksma, muutub harrastus tööks, sest nüüd vastab tegevuse resultaadi müüdavuse tingimus täielikult töö definitsioonile.

Kuni teised ei maksa, tuleb kunstnikul, kirjanikul endal lõbu eest ise maksta. Sinekuuri puhul maksab keegi teine inimesele selle eest, et ta on olemas. Võibolla on maksjal omad huvid, kuid sinekuuri ja tööd ei tohi kunagi segi ajada. Pealegi on sinekuuril eri liike. Eraisiku pakutav sinekuur tähendab konkreetset tasu ükskõik mille eest, mis on tasu maksjale meelepärane. Riiklik sinekuur on keerulisem, sest toimub läbi sunniga kogutud maksude ning kodanikul puudub valikuvõimalus: ta kas maksab või satub riikliku repressiooni ohvriks.

Iga selgeltnägija, needuse mahavõtja, ahistuse kindlakstegija, soovoliniku ning teiste põhulõugade ja plära ajajate unistus on saada sedalaadi ülalpidamisele. Harrastusele ja sinekuurile tasub moodsas läänemaailmas pöörata üha rohkem tähelepanu, sest need kipuvad tööga segunema. Tööl on alati oma väärikus ja kasu nii inimese enda kui ka teiste jaoks, kaks ülejäänud tegevuse liiki on siiski vaid teisesed.

Üks eriline seltskond, kelleta demokraatlikus ühiskonnas kuidagi hakkama ei saa, on poliitikud. Juba Max Weber murdis pead selle üle, mis eristab poliitika tegemist kui elukutset poliitikast kui kutsumusest. Lõplikku vastust ei tea me siiani, kuid kutseliste poliitikute seltskond on omandanud kahtlase maine. Keegi on teravmeelselt märkinud, et poliitiku kõige tähtsam oskus on jagada raha, mida pole ise teeninud.

Inimesed loovad tööga rikkust, kuid siis ilmub ühel hetkel välja poliitik, kes ütleb, et jagatud on valesti ja tema võtab nüüd selle asja korraldamise enda kätte. Ja lubab, et kõik saab olema parem, ning ta oskab leida üles piisaval hulgal rahulolematuid inimesi, kellele sisendada, et need „väärivad paremat”.

Paraku näitab elu tavaliselt, et neil inimestel läheb paremaks ehk kunagi tulevikus, poliitikul aga edu korral kohe. Sel juhul pole poliitiku tegevus kvalifitseeritav tööks, vaid on selgelt riiklik ülalpidamine, mille kõlvatu olemus tuleneb sellest, et poliitik ise saab endale määrata ülalpidamistasu suuruse.

Selgub, et praeguses maailmas polegi nii lihtne eristada tööd muud laadi tegevustest. Kuid peaks olema, sest töö on ainuke tegevuse liik, mis toob maailma juurde inimlikus tähenduses konstruktiivset mõõdet. Teised eelkäsitletud inimtegevused on vaid rikkuse ümberjagamise vormid ainult selle erinevusega, et mõnel juhul on asja olemus peidetud sügavamale ja mõnel pandud uhkelt lehvima.