Pildi autor: Elmo Riig. Sakala
Seotud inimene: 

Vabaerakonna asejuht Kaul Nurm Margus Tsahkna ettepanekuist: just tema ajal arendati äärmuseni kõik valijate petmise vormid

09/08/2018Eesti Päevaleht

Kui siiras on poliittehnoloog Margus Tsahkna ümbersünd demokraadiks? See küsimus tekkis ilmselt paljudel, kes lugesid Postimehest pikaaegse IRL-i ideoloogi ja otsustajast tagatoa liikme, Eesti 200-ga liitunud Margus Tsahkna arvamuslugu “Riigikogu tugevdamise reform“, nendib Vabaerakonna aseesimees Kaul Nurm.

Kuigi erakond Isamaa soovib nimevahetusega vabaneda IRL-i poliitilisest pärandist, ja seda ennekõike Eesti demokraatia ahendajana, elab see poliitika nende ideoloogide kaudu jätkuvalt edasi. Üks nendest on ka IRL-i endine peasekretär, poliitikasekretär ja esimees Margus Tsahkna.  

Tsahkna teeb praegu meie kõigi silme all reinkarnatsiooni demokraadiks. Selle tõestuseks ka siis viis ettepanekut Eesti demokraatia ehk kitsamalt Riigikogu toimimise parandamiseks. Neist ühega soovib ta muuta erakondade üleriigilised Riigikogusse kandideerijate nimekirjad avatuks, mille alusel kandidaadid reastuksid pärast valimisi ümber vastavalt saadud häälte osahulgale. Tegu on Vabaerakonna demokraatiapaketis kajastatud ja Riigikogus eelnõudekski vormitud ettepanekuga, mida Tsahkna parlamendisaadikuna pole aga siiani veel kunagi toetanud. 

Ta viitab õigesti, et valimisringkondades, mitte üldnimekirjas, valitud saadikud juba reastuvad vastavalt saadud häälte arvule pingeritta. Kuid Tsahkna jättis mainimata, et seegi sündis hoolimata tema enda erakonna pikaaegsest vastuseisust, mida ta ise juhtis. Eks kodanikul, kes on kogu oma teadliku elu tegelenud ainult poliitikaga, ja kes on vana süsteemi ärakasutades saanud kolme järjestikuse Riigikogu koosseisu liikmeks, ongi seda raske tunnistada. 

Teine Tsahkna ettepanek puudutab erakondadele riigieelarvest 5,4 miljoni eurose toetuse vähendamist. Vabaerakond on sedagi rääkinud asutamisest saadik ja esitanud Riigikogule ka arvukalt eelnõusid selle muutmiseks, kuid puudu on jäänud nii Tsahkna kui teiste riigikogu liikmete toetusest. 

Kuid varem olnuks toetust Tsahknalt ka väga keeruline loota. Kuulus ta ju Isamaaliidu ja Res Publica liitumise hetkest praeguseks juba rohkem kui kümme aastat IRL-i juhtivatel kohtadel selle erakonna kitsasse otsustajateringi, kelle eestvedamisel on seadustatud ka seesama parlamendierakondade rasvane ülalpidamise süsteem.

Selleks, et supp lahjaks ei jääks, otsustati samal ajal erakondade ja üksikkandidaatide parlamenti jõudmist piirata kõrgete valimiskünniste ja kautsjonitega. Uue erakonna loomiseks seadustati vähemalt 1000 liikme nõue. Tsementeeriti suletud valimisnimekirjad, et tuua saadikuteks erakondadele ustavaid inimesi valijate vastuseisust hoolimata.

Äärmuseni arendati ka kõik valijate petmise vormid. Peibutuspartlust ekspluateeriti juba määrani, millele vastanduv valimisloosung „Ma ei ole part!“ Indrek Tarandi isikus korjas 2009. aastal europarlamendi valimistel üksinda üle 100 000 hääle. 

Jätkuvalt on üleval küsimus, millised on üldse mõistlikud lahendused olukorrale, kus saadikuteks saavad valitute asemel kolmandad, neljandad ja viiendad asendusliikmed. Pelgalt valimisseaduse muutmine enam ei aita, vaja on kompleksset lahendust.

Kõik see päädis 2011. aastal sellega, et Riigikogusse valiti üksnes neli erakonda. „Krokodill“ Tsahkna jõudis 2012. aastaks koos koalitsioonipartnerist reformierakondlastega arusaamades demokraatiast juba nii kaugele, et Eestis kavatseti seadustada täiendava riigieelarve toetusega vaid neli ametlikku maailmavaadet. Enamatele maailmavaadetele ja vabadele ning sõltumatutele kodanikele poliitikas kohta enam ei nähtud. 

Need on olnud ühtlasi põhjused, miks IRL-i/Isamaad, Reformierakonda, Keskerakonda ja sotsiaaldemokraate on põhjust kutsuda kartellierakondadeks. Vabaerakond tekkis suuresti just tänu sellele, et paljud endised Isamaaliidu liikmed olid sunnitud sellest erakonnast lahkuma, kuna jäid  IRL-i poliittehnoloogilise masinavärgi alla – busside viisi veeti inimesi erakonna üldkogule hääletama etteantud kandidaatide poolt, mis oli ilmne tõestus erakonna sisedemokraatia minetusest. Erakondade sisedemokraatia probleeme ei tõstata Tsahkna praeguseni.

Inimesed on ausamad oma tegudes, kui sõnades. Seetõttu ei mõju Tsahkna avaldused täna enam kuigi siiratena, pigem ongi need kantud varjatud eesmärkidest. Sest enne, kui pole seadustega tagatud ka passiivne valimisõigus ehk kodanike võrdne õigus olla ühtlasi valitavad, ja valijatahte representatiivne esindatus parlamendis, ei oma Tsahkna kolm ülejäänut ettepanekut (saadiku osa-ajaga töötamine, seda Eesti keskmise palgaga + neile määratavad personaalsed nõunikud) mingit erilist tähtsust.