Vahur Kollom
Pildi autor: Erakogu

Vahur Kollom: valitsuse viis asju ajada tekitab kõhedust

11/10/2018Õhtuleht

Õhus on riigikogu valimiste hõngu. Erakondade valimislubadused tähendavad tulevikus riigieelarvele suurt survet. Kõikidel lubajatel on üks suur viga. Pole ära näidatud viisi, kuidas ja kust kallite ja veelgi kallimate lubaduste elluviimiseks raha leida.

Valitsuse viis asju ajada tekitab põhjendatud küsimusi, kas asju ikkagi aeti ausalt ja avatult. Teatud otsuste jõuline läbisurumine põhjustas ühiskonnas lõhestumist, mida olnuks võimalik vältida. Olgu selleks siis Rail Balticuga seonduv, tselluloositehas või maksuküsimused.

Vabaerakond on selgelt öelnud, et on innovatsiooni ja investeeringute poolt, kuid ebamõistlike otsuste vastu. See, kuidas valitsus tegutseb, on meile tihti vastuvõetamatu. Paljudes asjades ei ole küsimus sõnas „kas“ vaid „kuidas“.

Näiteks Rail Balticuga seonduvad küsimused. Milliste uuringute alusel ikkagi niivõrd suure maksumusega riiklik investeering kinnitati? Kas uuringud on tehtud erapooletult ja kõiki asjaolusid arvestades? Miks on paljud andmed salastatud? Samuti trassi valiku küsimus. Professor Ene-Margit Tiit on juhtinud tähelepanu, et kui Rail Baltic kulgeks mööda olemasolevat raudteetrassi läbi Tapa, Tartu ja Valga (nagu see algselt oligi kavandatud), siis saaks raudteed hõlpsasti kasutada ligi 90 protsenti Eesti elanikest.

Tselluloositehase rajamise eriplaneering ajas tagajalgadele terve Lõuna-Eesti. Looduskeskkonna reostamise ja raiemahtudega seonduvad küsimused ei ole naljaasi. Täiesti selge on, et erametsa omanikke peab motiveerima metsa eest hoolt kandma ja seda mõistlikult majandama. Mets peab neile leiva lauale tooma ka lageraiet korraldamata. Eestlase suhestumisest metsa teab Valdur Mikita nii mõndagi rääkida. Ühiskondlik kokkulepe on vajalik ja metsanduse arengukaval on siin täita väga oluline roll. Faktide põhjal võib väita, et tselluloositehast üritati aga lihtsalt toore jõuga läbi suruda.

Maksuküsimused on omaette teema. Mis kasu oli aktsiisitõusust, kui see viib maksud  naaberriiki? Aktsiiside alalaekumise pärast ei vastuta aga hiljem mitte keegi. Milline on olnud väiksemate sissetulekutega eestimaalaste tegelik kasu tulumaksuvaba miinimumi tõusust?

Aktsiisitõusud, teekasutustasu jne ehk kaudsed maksud söövad ju jooksvalt vaesemate inimeste tulu ära. Ettevõtja Jaan Uustalu esitas küsimuse, miks karistab Eesti maksusüsteem ühiskonna üht olulisemat gruppi ehk keskklassi kuuluvaid inimesi? Pakun ühe võimaliku vastuse. Seniste valitsuste jaoks on Eesti niigi haprasse keskklassi kuuluvad inimesed olnud nii väike valijasegment, et häälte hulga seisukohast on olulisem tegeleda mõne muu emotsionaalse (maksu)teemaga.

Uus viis katuseraha jagamiseks aga üllatas kõiki. Isegi rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov märkis, et poliitikud panid valimiste ootuses mõistlikele otsustele käe ette. Ja kuidas motiveeris peaminister nn katuseraha jagamist:"...hariduse investeeringud on palju olulisemad kui alkoholi aktsiisi langetamine".Võiks isegi öelda, et mõistlik põhjendus, investeeringud haridusse ongi alati olulised. Aga. Alkoholi maksustamise vähendamine läinuks maksma umbes 30 miljonit eurot. Seda on sama palju, kui kulub katuserahaks.

Ent pikemas vaates tähendaks maksude, ja mitte ainult alkoholi- vaid ka kütuseaktsiisi langetamine Eesti riigieelarvele igal juhul plussmärki. Pole mingi saladus, et rahvusvahelisi vedusid tegevad transpordifirmad ei tangi diislikütust enam aastaid Eestis. Need on suurte paakidega - ca 1000 liitrit - suured autod.

Lausa kuritegelik, kuidas rahandusministeerium eesotsas valitsusega eirab loogilist mõtlemist ega langeta kütuseaktsiisi kas või Lätigi (Leedust rääkimata) tasemele. Kindlasti tooks see suure osa kütuseaktsiisist Eestisse tagasi.

Ja teisalt, Eesti tavatarbija jaoks juba Lääne-Euroopa kallimate riikide tasemele - ja kui arvestada Prantsusmaa, Itaalia või Saksamaa elatustaset, siis veelgi kõrgemale - kergitatud bensiinihinda, siis nöörib valitsus veel eriti rängalt just kõige rängemalt keskmise või veelgi väiksema palga teenijaid. Kütusehinnast sõltuvad kõigi ülejäänud kaupade ja teenuste hinnad. Seega saavad kõige rohkem pihta just need, kelle eest Jüri Ratas (KESK) ja Toomas Tõniste (Isamaa) sõnades kõige rohkem hoolitsevad.

Kui palju rohkem saaks riik pärast kasvavat maksutulu rohkem haridusse, sotsiaalhoolekandesse, majanduskasvu edendavasse taristusse, laste huvialaringidesse, omastehoolduse võimaluste laiendamisse investeerida? Valitsus võiks oma vigadest õppida.

Ja lõpetuseks. Valitsus on jätnud kasutamata võimaluse Euroopa Liidult suuremate toetuste saamiseks. Jagades Eesti mitmeks erinevaks piirkonnaks, oleks regionaalne areng olnud toetuste abil paremini tasakaalus ja efekt kordades suurem, kui hetkel laiali jaatava katuseraha puhul. Võib-olla jäänuks nii mõnigi ebamõistlik maksutõus ära.