Kaul Nurm: peame Eestis looma rohkem positiivseid vabadusi

Arvamus, Kommentaar24.02.2019

Eesti riigi ja rahva vabaduse esmane mõõt on iseseisev ja demokraatlik Eesti Vabariik. Selle hoidmine ja areng on meie ülim aade. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liikmena ennast igati kehtestanud väikeriik. Eesti on olemas.

Vabas ühiskonnas kannab tähtsaimat rolli iga selle liige vaba vaimu ja loomingu, vaba tahte ja pühendumise ning vaba valiku, ettevõtlikkuse ja omaalgatusega. Ajakohane oleks niisiis küsida, kui vaba ja demokraatlik on Eesti.

Sel sajandil on 80 000 eestlast rännanud piiri taha. Neile lisandus 20 000 siin elanud muust rahvusest inimest. Kõik nad pole mugavuspagulased, nagu üks poliitik neid sildistas. Ja kõik ei ole ka teadmistejanule järgnenud üliõpilased. Nende seas on palju neidki, keda ängistas siinne suletud ja korporatiivne ühiskond, diskrimineerivad töö- ja inimsuhted või kõike kontrolliv riik ja kogukond.

Kui vabad me siis oleme?

Poliitilistest vabadustest

Meie kodanikud elavad siiras teadmises, et Eestis on esinduskogude valimised vabad, võrdsed ja õiglased, üldised, ühetaolised ja otsesed. See on tõesti nii kodanike aktiivse valimisõigusega, ehk õigusega valida.

Kuid meie kodanikel puuduvad tänaseni ühetaolised passiivsed valimisõigused, ehk õigused saada esinduskogudesse võrdsetel alustel ka valituks. Näiteks saab Reformierakond riigieelarvest iga aasta 1,6 miljonit eurot, millega täna ostetakse valijatoetust telereklaamides raha põletades. Kohalikel valimistel kannab sama rahamass valimisliitude poliitikast väljatõrjumise eesmärki.

Kõrged valimiskünnised ja kautsjonid, põhjendamatu erakonna loomise liikmelisuse nõue, poliitilise välireklaami ja erakondade valimisliitude keelustamine kannavad ikka ühte ja sama eesmärki – kindlustada võimuerakondade tagasivalimine ja piirata kodanike õigust saada valituks.

Meie europarlamendisaadikud kandideerivad kohalikel valimistel, kuigi nende osalemine kohalikus töös on juba ajaliselt välistatud. Ka üleriigiliste suletud nimekirjade, modifitseeritud d’Hondti jagaja ning ühe valimisringkonna poliitikaga manipuleeritakse just valija tahtega.

Kohaliku omavalitsuse volikogu ja Riigikogu opositsiooni töö on tasalülitatud komisjonides osalemise piiramise ning eelnõude kummitembeldamisega. Nagu ka rahvaalgatused – kodanike kaasamine poliitiliste otsuste kujundamisse on üksnes näiline.

Samal ajal pole kehtestatud poliitilisi lobireegleid, sest erakonnad lausa kardavad läbipaistvat poliitikakujundamist. Samuti ei suuda riik tagada vilepuhujatele õiguskaitset. Andmete avalikkuse nõuet diskrediteeritakse massiliselt kergekäeliselt antud juurdepääsupiirangutega.

Poliitilise konkurentsi sulgemine on kaasa aidanud ka poliitilise korruptsiooni vohamisele. Üks põllumajandusminister jagas oma kaalutlusotsustega nelja aasta jooksul enda poolt juhitud spordiliidule 260 000 eurot ja ükski selleks seatud kontrollorgan – ministeeriumi siseaudit, riigikontroll, kaitsepolitsei, prokuratuur – ei teinud seda märkama. Ka ajakirjandus mitte.

Riigikogu 26 miljoni euro katuserahade jagamine on vaid üks poliitilise lojaalsuse tagamise meede. Sama eesmärki täidab iga aasta ministeeriumite kaudu vabaühendustele suunatud 150 miljonit eurot, mis kinnistab poliitilist tallalakkumist. Eraannetused vabaühendustele on samal ajal topeltmaksustatud.

Endine Euroopa Komisjoni volinik kasutab täna avalikku ressurssi piiramatuks enesekiituseks vallalehes täpselt samamoodi, nagu ta nõukogude ajal Rahva Hääle peatoimetaja asetäitjana propagandat tegi. Jätkuvad poliitilised määramised riigiettevõtete nõukogudesse ja ametnike sundparteistamine.

Kas see ongi see parem tulevik?

Ajakirjandusvabadusest

Tulundusühistusse Tuleva koondunud 1% Eesti pensionikogujaid sundis kommertspankasid alandama kordades ka ülejäänud 99%-le elanikest pensionifondide administreerimistasusid. Samasugust kasu ühiskonnale osutavad need, keda Eesti ajakirjandus serveerib valijatele kui „mõttetuid erakondi valimiskünnise all“.

Delfi läks valija tahte moonutamisel lausa niikaugele, et ei sisestanud nelja parlamendivalimistel kandideeriva erakonna seisukohti enam oma valijakompassigi. Nii soovitas arvutiprogramm ka Vabaerakonna valijatele (rääkimata meie liikmetest) valida teisi erakondi. Politoloogia ütleb selle kohta, et Ekspress Grupp on andnud oma suure panuse valijate ajupesusse, ehk lapiku maa teooria propageerimisse.

2011. aasta parlamendivalimistel suruti rohelised poliitikast välja just võimuerakondade programmide näiliselt roheliseks muutmisega. Sama tehakse praegu Vabaerakonna demokraatiapaketi, regionaalpoliitika ja avatud rahvuslusega. Kas loosungeid sisustamata muutus aga Eesti poliitika rohelisemaks või muutub see demokraatlikumaks?

Täna lubavad näiteks kõik võimuparteid Valga ja Põlva haiglate sünnitusosakonnad käigus hoida, kuigi senini võimu teostades on tehtud risti vastupidiseid otsuseid. Samade argumentidega suleti varem Haapsalu, Keila, Jõgeva ja Rapla haiglate sünnitusosakonnad.

Riigil oli võimalus nii 2013., 2016. kui 2019. aasta veebruaris jagada Eesti kaheks majandusterritooriumiks, et saada Euroopa Liidult struktuurifondide rakendamiseks maapiirkondadesse 30% rohkem toetuseid 30% väiksema omaosalusega. Seda tegid hiljuti Leedu, kuid seda ei teinud ükski Eesti neljast valitsusvastutust kandnud võimuerakonnast, sest prioriteet on arendada pealinna. Ainult valimiskampaania ajal leiab nüüd Vabaerakonna vastupidine seisukoht laia ekspluateerimist ka teiste erakondade poolt. Keda siis uskuda?

Või küsigem, mis on takistanud Reformierakonda ja Isamaad viimased 17 aastat Eestit ühiselt valitsedes eestikeelsele haridusele üleminekul? Keskerakonnast võib siin isegi aru saada, sest nende jaoks on Eestimaa venestamine vastavuses tema tuumikvalija ootustega.

Selles kontekstis on keeruline mõista meie ajakirjanduse toimetuste suhtumist väikeerakondadesse. Eesti on 180 riigi seas maailmas ajakirjandusvabaduselt 12. kohal asuv riik, kui võtta aluseks organisatsiooni Piirideta Reporterid (Reporters Without Borders) meediavabaduse indeksit. Kuid kukkumine tuleb siingi üsna järsk.

Postimees Grupi suuromanik rahastab Isamaad ja avaldab samal ajal Vabaerakonna esindaja personaalartikli pealkirja all, millele artikli autor ise kunagi alla ei kirjutaks. Rääkimata nendest intervjuudest Vabaerakonnaga, mis on Postimehe ajakirjanike endi tehtud, kuid jäetud avaldamata. Näen siin seost Eesti 200-sse siirdunud endise peatoimetajaga. Endine omanik Heldur Tõnisson pidas Postimehe ja ajakirja Luup missiooniks, et vaikiv ajastu ei naaseks kunagi Eestisse tagasi. Tema arvamus oli, et ausate eesmärkide saavutamisele aitab kaasa just vaba ajakirjandus. Sellest sõltumatusest on väga vähe järele jäänud. Nii Postimees kui Päevaleht on teinud ülevaateid vaid kuue erakonna programmidest.

Vabaerakond on kõige viimane erakond, kes asub ajakirjandust piirama. Jäägu ajakirjandusele ikka vabadus kirjutada kõigest, millest tahetakse. Kui vaba on aga selline ajakirjandus, mis loob valijatele mulje, et parlamenti kandideeribki vaid kuus erakonda tegeliku kümne asemel? Kui vabad on sellise ajakirjanduse lugejad?

Majandusvabadustest

Ka meie majandusvabadused on riikide edetabelites vabalanguses. USA mõttekoja Heritage Foundationi 2019. aasta maailma majandusvabaduse edetabelis on Eesti kukkunud aastaga 7. kohalt 15. kohale. Maailma Majandusfoorumi globaalse konkurentsivõime edetabelis asub Eesti alles 32. kohal.

Sotsiaaldemokraatide eestvedamisel on tänase valituskoalitsiooni majanduspoliitiliseks doktriiniks saanud lapsehoidjariigi loomine, ehk massiline majandusvabaduste piiramine. Riik kirjutab juba ettevõtjatele ette sedagi, milline peab olema hotellis padi või piruka täidise koostis.

Seda tuleb tõdeda ülima kahetsusega, sest just riigid vabade majanduste tipus on meile pikalt tõestanud, et võimalikult vabal majandusel on otsene seos teadusmahuka kõrgtehnoloogilise tootmise ja areneva teenusmajandusega, nagu ka vaesuse vähendamise, tervema elanikkonna, puhtama keskkonna, arenenud kodanikuühiskonna ja demokraatiaga.

Teiste riikide majanduste võrdluses hoiab Eesti majanduse arengut tagasi vohav riigikapitalism – ettevõtete ja tervete majandussektorite natsionaliseerimine, üleregulatsioon ja bürokraatia, riiklike ettevõtete sooduskohtlemine ja turumoonutused. Eriti puudutab see energia- ja transpordisektorit.

Samuti pärsivad meie majandusvabadusi ettevõtete vähene ligipääs kapitalile (krediitidele, garantiidele ja muudele finantsinstrumentidele) ning tööturu arengud. Meil on põhjust tegeleda nii tööturu avamise kui töösuhete paindlikumaks muutmisega. Pensionäride töötamise soodustamine täidab siin korraga lausa mitut eesmärki. Ka tööjõu reaalse maksukoormuse osas hoiab Eesti maailmas alles 135. kohta.

Meie põhiseadus ütleb, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule ja et riik kaitseb autori õigusi. Ometi on Eestis isiklikuks kasutuseks olevatelt kaasaegsetelt andmekandjatelt ja salvestusfunktsiooniga seadmetelt autoritasude kogumise probleemid tänaseni lahendamata ning loomeinimestel seetõttu ka nende õiguspärane autoritasu saamata.

Rohkem võimaluste võrdsust

Eesti on vaba, kuna me ei ole enam okupatsiooniahelais. Kuid seda vabadust millestki on Eesti jaoks selgelt liiga vähe. Me peame ühiskonnas looma rohkem positiivseid vabadusi, ehk vabadusi millekski. Võimaluste võrdsust. Seetõttu ongi Vabaerakonna rahaliselt kõige kallimad valimislubadused seotud just õpetajate töö väärtustamise ning teadus- ja arendustegevusele panustamise, regionaalse ebavõrdsuse vähendamise ja kauem tervena elamisega.

Avame Eestis poliitilise konkurentsi ja loome maailma kõige vabama majandusega riigi! Vabastame kodanikuühiskonna poliitikute teenimisest! Avardame veelgi oma kodanike isiku- ja majandusvabadusi! Ja kaitseme oma vabadust!

Elagu vaba Eesti!

Kaul Nurm,

Vabaerakonna esimees

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.