Peeter Liinsoo: pühad lehmad?

Arvamus27.12.2019

Viimase 20 aasta jooksul on nii riigiametites kui ka kohalikes omavalitsustes ametnikke ikka aeg-ajalt koondatud ja vallandatud, seda nii põhjusega kui ka põhjuseta. Sellest viimasest tulebki allpool jutt. Ehk siis vallandamisskeemist, mida võib kokku võtta sõnadega: kes ei kummardanud võimule ja eriti veel, kui julges avalikult vastu rääkida, see „sule sappa“ sai.

Ametnikkonna, eriti juhtivtöötajate kõige massilisem sundpolitiseerimine langes 2000-te aastate algusesse, mil töökohad täitusid kuulekate “parteisõduritega”, vabad töökohad mehitati “oma inimestega” ja vahet polnud kas see toimus riigi- või KOV-aparaadis. Kes tol ajal võimul oli? Ütlematagi selge, et juba sellesse aega mahtusid ka ebasobivate isikute asendamised. Ega eriti ei mäleta tollest perioodist, et ajakirjandus oleks olnud kuigi innukas sellest probleemist kirjutama. Igatahes tundub, nagu oleks meie „neljandale võimule“ fenomen nimetusega „poliitiline korruptsioon“ praegu täielik uudis.

Mis siis nüüd äkki lahti on? Miks püütakse jätta mulje, et kantslerid on “pühad lehmad” keda puutuda ei tohi? Kas kantslerid on tõesti riigiaparaadi ainuke au ja südametunnistus? Kus oli meie kantslerite, vallavanemate ja neljanda võimu armee siis, kui poliitilistel põhjustel vallandati reatöötajaid, s.h ebaseaduslikult? Eelnevatel aastatel miskipärast ei huvitanud võimul olnud erakondi üldse see olukord ei seadusandlikust, riigimehelikkust ega õigluse vaatest. Hoopis vastupidi: nauditi oma töö vilju.

Praegu on uued Riigikogu opositsiooni sattunud erakonnad minu hinnangul ilmselgelt paanikas, sest on „võimupiruka“ juurest eemale tõugatud ja sama ohustab ka nende „toiduahelaid“. Seda ei tohi ju ometi lasta juhtuda! Vägisi paistab, et kogu selle ajaleheveergudel käivitatud hüsteeria peapõhjus ongi siin. Lugupeetud opositsionäärid, kus on teie konstruktiivsed ettepanekud?

Selle poliitilise mudaloopimise juures on ära unustatud üks tähtis juriidiline seik. Kirjeldan.

Kui ametnik koondatakse, siis peab koondatavale maksma kompensatsiooni ja koondatu saab ennast kohe töötukassas arvele võtta. Tagatud on seega riigi igakülgne tugi töötuna oleku ajal ja/või ümberõppeks. Kui aga inimene vallandatakse (s.h ebaseaduslikult), siis töötu abiraha „näeb ta nagu oma kõrvu“.

Kui vallandatu leiab, et temaga on toimitud seadusevastaselt, peab ta hakkama ise oma kulu ja kirjadega õigust nõudma ehk siis üksi oma rahaliste reservidega hakkama saama, samal ajal kui tema vallandanud asutuse juhil on kasutada praktiliselt ammendamatud reservid, olgu siis oma alluvatest juristide töö või palgatud advokaatide näol.

See pole aga veel kõige tähtsam. Hoopis olulisem on seaduselünk, mille järgi juhul, kui vallandatu saavutab kohtu kaudu võidu ning vallandamine tunnistatakse ebaseaduslikuks, siis oma endisele ametikohale tea tagasi automaatselt ei ennistata. Seadus ei ütle selle kohta mitte ühtegi silpi. Nii lahendavad ka kohtud selliseid kaasuseid seinast seina – ühel juhul põhjendatakse, et tööle ennistamine ei ole võimalik ja teisel juhul ennistatakse kolme ebaseadusliku vallandamise järgselt kas või kolm korda järjest ametisse tagasi. Tahaks siis lõpuks saada õigusselgust.

Ka kulutatud vahendeid tagasi saada on vähe tõenäoline, sest mis loogika (korra) järgi kohtud kulutatud rahaliste vahendite kompenseerimist välja mõistavad, ei tea nad ka vist ise täpselt. Pole harv juhus, kui poolte kulud jäetakse nende enda kanda. Ehk siis asutuse juht maksab palgatud advokaadi kulud eelarve vahenditest, vallandatu aga oma taskust. Kuidas on kohtuotsus sellisel juhu seotud õiglusega? Seda seaduselünka on senini kasutatud ja ilmselt rohkem, kui üks kord.

Kui leitakse, et hetkel ametis olevad või olnud ministrid vallandavad kantslereid ebaseaduslikult, äkki siis praegu opositsioonis olevad endised võimuerakonnad nõuaksid seekord seaduse muutmist selliselt:

1. kui kedagi vallandatakse ebaseaduslikult, siis ennistab kohus ta ametisse tagasi;

2. kui selgub, et leidis aset ebaseaduslik vallandamine, mille käigus ülemus kasutas asutuse finantsvahendeid ja alluvate töötunde ning see on välja arvutatav rahaliseks väärtuseks ehk asutuse eelarvele tekitatud kahju suuruseks, siis nõuab selle kahju asutuse juhilt sisse seesama kohtunik, kes kaasust menetleb.

Kolmanda variandi võiks ka naljaga pooleks välja pakkuda. Kui alluva vallandamissoovi on algatanud asutuse juht, saab asutuse raha (juristide palkamiseks) kasutada nii ülemus (vallandaja) kui ka alluv (vallandatav) või kui alluv ei saa, siis peab ka ülemus oma tarkusega läbi ajama, st leidma vahendid kohtumenetluseks kuskilt mujalt. Ehk parandavad need mehhanismid meie riigis lokkava karistamatuse tunde juhtivtöötajate (minister, kantsler, vallavanem, direktor, jne) poolt?

Tegelikult tuleks asja võtta palju rahulikumalt. Kui ametnik ei täida tööülesandeid korrektselt (töötab vastu), siis esimesel korral peaks ta saama noomituse. Kui noomituse saanud isik jätkab oma tööpostil vanaviisi, siis saaks juba määrata põhipalga vähendamise kuni 30. protsenti kuni kuueks kuuks. Kui see ka ei mõju, alles siis on võimalik tema teenistusest vabastamine. Just nii tulekski tegutseda. Juba ministeeriumi tasandil sooviksin näha seaduslikku tegevust, mitte kasutades „seaduse auke“ väites, et aga kõik on ju juriidiliselt korrektne.

Võib-olla on mõistlik kantslerite roteerumise aeg siduda Riigikogu valmistega. Siis poleks ka ekstsesse „vallandamistega“ ning ministril võimalus mehitada oma meeskond nii nagu ta seda õigeks peab.

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.