Reformierakonna endine liige kirjutas ekspeaminister Taavi Rõivasele avaliku kirja

Arvamus, Uudised18.05.2018

Reformierakonna pikaajaline endine liige Olev Vaher kirjutas Reformierakonna endisele peaministrile Taavi Rõivasele avaliku kirja ja selgitas, miks on VEB Fondi teemal täieliku selguse saavutamine Eesti riikluse seisukohast erakordselt oluline.

Vabauudised avaldab Vaheri kirja täismahus.

Avalik kiri Taavi Rõivasele,

3. aprilli ETV saates „Foorum“ said Sa sõna 21. minutil. Kurtsid, et teie Hanno ja Kajaga olite siis umbes viieteistaastased. Midagi teadmata NSVL Välismajanduspangast (edaspidi VEB) ja seadusetult loodud nn VEB-fondist võtate te julguse tõe avaldada soovijaid nimetada “sopaga loopijateks”.

Miks Reformierakond 2016. aasta presidendivalimistel lõhenes?

Marina Kaljuranna toetajad teadsid, et häbi-esimees ei sobi Eesti presidendiks. Siim Kallas on lõputult rünnatav. ETV saade “Pealtnägija” jõudis VEB-fondi tõe avamisele päris lähedale. Kahjuks jäädi poolele teele. Ajakirjanik Toomas Kümmel kommenteeris, aga ikka pidi Jürgen Ligi hiljem asja hägustama, et vale jääks peale.

Siimu mahitusel on VEB-i ja fondi teemal valetatud, et tegu olevat N. Liidu välisvõlaga. Kui olnuks nii, siis saanuks Eesti liituda Pariisi klubiga, mille liikmesriikidele on Venemaa N. Liidu võlad tagasi maksnud. Tegu oli Eesti ettevõtete valuutalaenudega VEB-ist (vahel ka VEBi vahendusel Skandinaavia pankadest) aastatel 1989-1991.

Eesti Panka hakati looma alles 22.01.1990. Ülemnõukogu presiidium kinnitas Eesti Panga nõukogu, kuhu kuulusid keskpanga president, rahandusminister, ametiühingu juht (sm. Kallas), ÜN presiidiumi esimehe nõunik ja VEB Tallinna Panga juhataja Porfirjev, kes oli ka pangaseaduse projekti autor. Eesti Pank alustas nullist riigikogu hoone kolmes toas.

23. jaanuaril 1991 võttis Eesti Pank üle VEBi Tallinna osakonna Eestis. VEB ja Eesti Pank sõlmisid kokkuleppe, millega meie keskpank garanteeris VEBist valuutalaene saanud Eesti riiklike ettevõtete ja asutuste tagasimaksed. Seda pidi teadma ka Eesti Panga nõukogu liige Siim Kallas.

Siim edeva inimesena tahab igas pulmas olla peig ja matusel kadunuke. Nii sattus ta ka Savisaare veetud IME ettepanekule alla kirjutama, kuna sooviti avaldada ajalehes Rahva Hääl. 23. septembri 2016 Postimehe päevaintervjuus lausus Siim Kallas: „Kui mõelda Eesti poliitikale, siis pole praktiliselt sündmust, milles ma poleks osalenud.“

Lõputu enesekiitus on kujundanud Kallasele vabadusvõitleja maine. Aga otsides ei leia Siimu nime Loomeliitude pleenumilt, 20. augusti Klubist, Eesti Komiteest, Rahvarindest, fosforiidisõjast rääkimata. Kas kõigist neist sündmustest eemale jäänud „rahvajuht“ oli hoopis alalhoidlik vanameelne? Küll aga püüdis Siim koos Jaak Alliku, Indrek Toome ja Toivo Kuldsepaga saada nn enamlaste-kelamlaste liidu toel novembris 1990 valitsusjuhiks.

19.08.1991 algas vanameelsete putš. Putši õnnestumisel pidid Siim Kallas ja Tõnu Laak saama ENSV asehalduriteks. Need nimed ütles eestlastele ENSV õhukaitsevägede juht Dagestani väikerahvusest kindral Zijautdin Abdurahmanov, üks neljast N. Liidu ohvitserist Ülemnõukogus. Kuna Siim Kallas on siiani poliitikas, kardab Arnold Rüütel Siimu nime avaldada. Ülo Nugis vihjas Maalehes, kust kindral asehaldurite nimed teada sai (öösel vastu 20. augustit saabusid Moskvast ümbrikud juhistega).

Ajaloolane Mati Graf toob oma raamatus “Kalevipoja tagasitulek” välja tõsiasja, et 1988. aastal, kui Karl Vaino asemele uut ENSV juhti otsiti, pakuti Moskva poolt teiste seas välja ka Siim Kallase nimi. Postimees ka küsis seda. Kallas muidugi eitas seda: “Pole kuulnudki … see on mingi väljamõeldis … see on fantaasia”. Sõnade vahelt aimub paanikat. Lõpetuseks mainis Kallas: “Mulle tehti ettepanek hakata hindade komitee esimeheks. Ehk tulla Bruno Sauli valitsusse ministriks ja sellest ma loobusin”.

Bruno Saul Ministrite Nõukogu esimehena päästis 1986. aastal Siimu kriminaaluurimisest. Hiljuti Saul põhjendas oma tegu: “Ma arvasin et Siimu on meil vaja eesti krooni tegemisel?” Miks Bruno  valetas? Kas venestamise tippajal, enne fosforiidisõda unistas Bruno Eesti rahast? Vanameelsena püüdis Saul tekkivat rahva rahulolematust – fosforiidisõda maha suruda.

30 aastat tagasi toimunud Loomeliitude pleenumil osales ametiühingu juhina Matti Pedak, kuid 1990. aastast alates sai juhiks Kallas. Kas Siimu aitas Bruno Saul? Tänases Eestis on AÜ juht tagasihoidlik amet, ENSV-s oli üle 90% töötajatest AÜ liikmed. Pöördelistel aegadel jooksid paljud võimalused ise sülle. Juba jaanuaris pääses Siim Eesti Panga nõukogu liikmeks.

Aasta hiljem kui valitsusjuht Savisaar oli finantsidega hädas, tuli Edgaril abi paluda Kallaselt, kuna ametiühingute käsutuses olid märkimisväärsed fondid, mille toel sai valitsus toimetada. Sõlmiti valitsuse ja AÜ vaheline sotsiaaltagatiste üldkokkulepe alanud aastaks.

Naaseme augustiputši juurde. Kergetööstuse minister Jüri Kraft organiseeris putšivastast streiki Jeltsini toetuseks. Pärast 20. augusti Vabaduse väljaku Rahvarinde miitingut otsustati kaasata ka AÜ. Selleks ajaks oli selge, et putš on läbi kukkumas, küsimus oli üksnes liikvele aetud sõjaväe maha rahustamises. 21. augustil toimus Eestis kahetunnine üldstreik, kust võttis osa umbes 250 000 inimest. Jüri Krafti meenutustes avaldas streik Jeltsinile muljet ja Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust.

Seni kuni Eesti Panga president oli Otsason, maksid Eesti ettevõtted laenumakseid korrektselt. 18. septembril vabastati EP nõukogu ettepanekul Rein Otsason ametist. Edgari soosik EP presidendi ametisse oli Ants Veetõusme. 23. septembril lasi Savisaar ülemnõukogul hääletada Kallase poolt. Ilmselt abi eest valitsusele AÜ fondidega. Seda otsust kahetseb Edgar elu lõpuni, sest Siim oleks Veetõusme valimisel, Eesti poliitikas täna sama tuntud kui ta eelkäija Matti Pedak.

Keskpanga president oli ka Rahareformi Komitee liige. Uues ametis leidis Kallas oma kompartei kaaslastest ja tuttavatest riigifirmade juhtide aitamiseks, et neid laenusid polevatki vaja enam tagasi maksta? Kommud kogusid valuutat, et varsti saabuval erastamisel saada finantsvõimendus. Rehepaplik mõtteviis aga ei päde riikide vahelises õiguses.

Kallas pidanuks Eesti ettevõtete valuutades arvlemise viima üle otse välispankadega. Ise ma töötasin tollal välisfirmas ESP Projekteerimine. Mu otsene ülemus avas (meie ühisel komandeeringul) firmale pangakonto Soome KOP pangas juba märtsis 1991. Moskvat ei usaldatud ja valuutat tassiti tollis deklareerimata kohvriga.

Likviidsuskriis Eesti panganduses tekkis otseselt neli korda madalamast Eesti krooni kursist Saksa marga suhtes ja kuna kommud olid võtnud nõuks juba 1988. aastast valuutat koguda et tuleval erastamisel saada mitmekordne finantsvõimendus, millega erastamine muutuski ärastamiseks.

Eesti krooni vale kurss põhjustas veel hullema likviidsuse kriisi, kuna ka Eesti ettevõtete VEB-arvetel külmunud valuutade kogusummad võimendusid. Paljud neist ei pruukinudki olla valuutas laenu VEBist võtnud ja nüüd jäi ka nende teenitud valuuta erastamisest kõrvale.

20. juunil toimus rahareform. Eesti Panga poolt korraldatud viimasel valuuta oksjonil kruviti hind üles, makstes DEM eest 63 rubla. Osalema pääsesid ainult AS-d. Võrreldes ülejäänud N. Liiduga oli Eestis kurss üle võlli kõrgeks aetud. Kõik püüdsid vargsi rubladest vabaneda, kuna teati, et vaheta­takse piiratud kogus rublasid.  Rahareformiga kujunes DEMi hinnaks 80 rubla. Kui ajakirjanik Siimult küsis: “Miks ei tehtud kursiks 1 : 6?“ Kallas vastas jultunult, et see on krooni “tugevusvaru”.

Kõigile keskpangas valuutaga spekuleerinutele kingiti 27%-line kasum. Kui rahareform tehtuks õige kursiga, siis hinnad stabiliseerunuks. Paraku aga hinnad kasvasid 1992. juuli ja augusti jooksul ligi kolm korda. Ajaloost teame, kui 1940. aastal tulid kommunistid võimule, siis eesti kroone rubladeks vahetades tehti rahvale 10-kordne pettus ja hinnad tõusid kuuga viiekordseks. Sama juhtus väiksemas mahus kommude lahkumisega võimult.

Jüri ja Siimu ühiselt tehtud streik lähendas mehi. Kui Jüri poeg Vahur oli sotsiaalpanga juhtinud pankrotti, siis tuli Siim appi päästma. Sotsiaalpank sai krediiti, et maksed pangas jälle liikuma saaks. Vahur sai keskpanka tööle Siimu asetäitjaks. Tuttavad ja sõbrad kellel veel raha panka jäi, said teha pangajooksu. Sotsiaalpank läks hiljem pankrotti, aga selles ei saanud enam Vahurit süüdistada.

Kaubavahetuse elavdamiseks sõlmiti Venemaaga leping, millega Venemaa keskpank kandis Eestile üle 500 miljonit rubla ja Eesti Pank kandis Moskvasse üle 50 miljonit krooni. Eestis oli suur kütuse kriis. AS Tartoil oli Tartu, Põlva ja Jõgeva linnavalitsuste ühine munitsipaalettevõte. Augustis 1992 sõlmisid AS Tartoil ja Moskva LOV firma Rusitsh lepingu 45 000 tonni masuudi ja 25 000 tonni diisel­kütuse Eestisse tarnimiseks 400 miljoni rubla eest.

Sama kuu 25. kuupäeval sõlmis Tartoil kütuseostuks vajaliku raha saamiseks lepingu Eesti valitsusega. Tartoil nimel tuli avada Moskva firma kasuks akreditiiv summas 400 miljonit rubla. Vahur teadmata, mis vahet on akreditiivil maksekorraldusega, kandis kogu summa ettemaksuna üle. Raha jäigi kadunuks. Akreditiivi avamisel saab kauba tarnija raha kätte alles siis, kui on kauba teele saatnud ja esitab pangale vastavad dokumendid.

AS Tartoili pankrott oli aastaid segane teema. Nagu VEB-fond, millest Vahur Krafti võltsinguga varastati 32,3 miljonit dollarit. Pankroti põhjuse rääkis 2012. aastal Rahvusraamatukogus toimunud konverentsil ära Siimu 10 miljoni dollari kadumise lugu uurinud politseiuurija. Näiteks 10 miljonit kanti kaks korda üle. Esimene kord saadeti raha tagasi märkega “See on pettus!”

Aga valu 10 miljonit ära kaotada oli nii suur, et leiti teine pank ja sealt kaudu õnnestus. Sama mees, kes pool tundi puistas fakte pettustest keskpangas Siimu ajal, oli kui ümber­sündinud 2016. aasta kevadel Tallinna TVs. Ta tõdes et Siimu vastu pole fakte. Ta ei näe põhjust mitte kandideerida. Varsti kuulutaski Siim oma kampaania Estonia teatris avatuks. Näha sellist ära ostmist, võtab sõnatuks. Ja ikka läks Siim “Ringvaates” Marko Reikopi küsimuse peale närvi ja endast välja.

Selline info Vahuri kohta muutis ta Siimule ideaalseks tankistiks. Kuna Vahur ise mõistis oma pettuse olemust, siis oli ta eluliselt huvitatud asja kinni mätsimisest. Tänu ringkäendusele see ka õnnestus.

Kõik Eesti panganduse kriisid 1992-1994 olid otseselt tingitud keskpanga oskamatust finants­poliitikast, mida ajendas kommude isiklik rikastumise soov. Avalikkus aga imestab siiani kommunistide oskuse üle ka metsikus kapitalismis võitjana väljuda.

Olev Vaher,
Reformierakonna liige 1990-2012

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.