Vead, mida arukad inimesed EKRE’le ei andesta

Uudised04.06.2019

EKRE moodi laamendamine tekitab esmapilgul hirmu, kuid olen veendunud, et demokraatia ja vabadus jäävad Eestis püsima, sest suures pildis on siiski iga nende toetaja kohta 3-4 nende vastast.

Tänane seis Eesti poliitmaastikul on ärev ja mõneti isegi hirmutav. See igavus ja tülpimus, mis valitses reformikate teerulli ajal on kadunud ja see on ju tore. Igavus soodustab paigalseisu ja seda me ju oma riigile ei soovi.

Poliitika on mulle olnud alati hobiks ja tegelikult on olnud ju põnev jälgida, kuidas meie riik on arenenud. Vabaerakonna ridades olen saanud ka ise sellele kaasa lüüa, ent tööks ei ole poliitika mulle olnud.

Keskerakonna võimulepääs pakkus vaheldust, kuid pikalt pinki nühkinud kesikud tahtsid kõik aastatega kogunenud mõtted korraga teoks teha ja välja tuli nagu alati – paras segadus ning kaos. Sotsidest ja Isamaast on sõltunud vaid see, kumb suurtest peaministri tooli omab. Vabaerakonna rahulik ja arukas poliitika masse ei võitnud ja antud usalduskrediit mängiti maha siseheitlustes. EKRE tuli propaganda ja populismiga ning kuna rahvas oli väsinud tühjadest lubadustest ja sama reha otsas tammumisest, siis ootus muutusteks on neid tänaseks valitsusse viinud. Ei lahenda rahva muresid muidugi nemadki, aga no lootma ju peab ja ilma lootuseta oleks väga kurb siin ilmas elada.

Ärritavad tegurid

Kaabude moodi laamendamine tekitab esmapilgul hirmu, kuid ma olen veendunud, et demokraatia ja vabadus jäävad Eestis püsima, sest suures pildis on siiski iga nende toetaja kohta 3-4 nende vastast. Ja tegelikult ei ole ju kaabude toetaja kuidagigi Eesti vastane, vaid enamjaolt vägagi eestimeelne. Miks see EKRE meid siis ometigi nii väga häirib ja ärritab?

Mulle isiklikult on suhteliselt savi, milliste käemärkidega esineb üks poisikeseohtu noorsand, kelle väärtusi pole elu veel kujundada jõudnud. Kurb muidugi, et sellised asjad toimuvad Riigikogus, aga no loeme selle nooruse rumaluseks. Kui aga sarnaste märkidega esinevad valitsuspartei juhtperekonna liikmed, siis vähemalt mulle paistab see irvitava ülbusena, mis paadunud fännid küll pöördesse ajab, aga aruka inimese siiski vaid põlglikult muigama paneb. No ei ole te nii kõvad mehed, täna võite ju irvitada, aga tegelikult näitab see siiski vaid tühi olemist. Ahh et ületasite välismeedia künnise? Tore, aga ei tasu vast oodata, et Trump teile nüüd patsi lööb.

Mis juba rohkem häirib, on alavääristavad ütlused naiste suunas. Kui selliseid väljendeid kasutab mõni suvaline mehepoeg kuskil sotsiaalmeedias ja üldjuhul rohkete kirjavigadega, siis ilmneb sellest vaid konto omaniku traagiline saatus. Kui aga selliste väljenditega esineb Riigikogu esimees või ministriks pürgiv kaabuga kodanik, siis on asi juba kehvem. Eriti, kui üks selle kaabuga kodaniku poolt pakutud minister praagitakse valitsusest välja kahtlustatuna selles, et alavääristavad sõnad on leidnud väljendust ka tegudes. Kaabuga kodanik, kes on vahepeal saanud lausa siseministriks ja peaks olema iga Eesti kodaniku turvamees, räägib meile süütuse presumptsioonist ja põhiseadusest ning annab selge signaali, et kuni ei ole kohtu otsust võite rahus koju minna ja oma naist edasi klohmida. Muidugi on Põhiseadus ülimuslik ja kuni pole süüdimõistvat otsust ei tohi kedagi süüdi olevana kohelda, siis ilmselgelt ei sobi vägivalla kahtlustusega inimene ministriks. Kui Mart Helme olekski lihtsalt nii öelnud ja mitte õigustama hakanud, siis oleks selline vägivalda õigustav signaal olemata olnud. Õnneks enamik mehi oma naist ei kolgi ja teavad suurepäraselt, et õige mees naisi ei halvusta ja kätt ei tõsta.

Silmakirjalikkus kuubis

Kui rääkida veel põhiseadusest ja selle ülimuslikkusest, siis ei tohi unustada ka seda, et paragrahv 77 ütleb selgelt, et president on Eesti riigipea ja valitud tuginedes paragrahv 79-s sätestatule. Võttes omale õiguse mõnitada Eesti Presidenti, võetakse omale õigus mõnitada Eesti Põhiseadust ja seda kõike teeb partei, kes kuulutab end kõige rahvuslikumaks. No vabandage, see on silmakirjalikkus kuubis ja üks põhiseaduse paragrahv ei saa olla kuidagigi teisest üle.

Omamoodi irooniline on muidugi see, et mees, kes räägib tõsimeeli mingi müstilise süvariigi olemasolust ja kuidas see meie järgi luurab ning elu juhib, on nüüd siseminister. See on lausa nii irooniline, et kui selgus Mart Helme soov saada just siseministri portfell, omandas väljend „küünejäljed peaministri toolil“ täiesti uue tähenduse ja selgeks sai see, et seda tooli me enam Jüri Ratase käest kätte ei saa ja kui kunagi tuleb uus peaminister, siis peab ta tulema koos oma tooliga. Loodame siiski, et uuel siseministril jääb süvariigi jahtimisest aega ka oma ministri ülesannetega tegeleda. Eeskujuks võib võtta poeg Martini, kes agaralt tööle asus ja alkoholiaktsiisi jaburused korda teha püüab.

Mis selle EKRE-ga siis teha? Midagi pole vast vaja teha. Enamuses on seal ju inimesed nagu me kõik teisedki siin Eestimaal oma murede ja rõõmudega. Elasime üle reformi teerulli, elasime üle keskerakonna kepsleva karjamaale pääsemise ja küll elame üle ka EKRE valitsuses olemise. Retoorika muutub niikuinii, sest tänased otsused sünnivad juba nende osalusel ja oma saba peale pole mõtet ju haukuda.

Ain Ostra, Vabaerakonna juhatuse liige

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.