Eestis on alkoholi tarbimine ühe inimese kohta rekord suur. Lahendusteks pakutakse ikka ja jälle neid kulunud meetmeid. Piirame kättesaadavust, kaotame alkoholi silme alt ja tõstame aktsiise.
On imekspandav, kuidas järjepanu samadele järeldustele jõutakse, kuid probleemi olemus on jäänud ikka endiseks. Meditsiiniinimesed kindlasti muretsevadki õige asja pärast. Debatt ja arutelud ei vaata kogu pilti suuremalt. Tegeletakse tagajärgedega ning sedagi ainult ühes vaatuses.
Miks juuakse?
Esimese asjana peaksime me rääkima algpõhjustest, mitte tagajärgedest. Alkoholi liigne tarbimine on millegi tagajärg, mitte algpõhjus iseenesest. Me peaksime ühiskonnas küsima ühe lihtsa küsimuse: Miks Eesti inimene joob? Veelgi huvitavam on aga see, kui selline lause sisestada google otsingu mootorisse.
Vastuseks tuleb see, mida meile Eesti alkoholipoliitikas rõhutada püütakse. Alkohol on kättesaadav ja liiga odav. Aga miks Eesti inimene joob ehk mis ta ise vastab? Oleme seda omavahel pubi klientidega arutanud. On kahte tüüpi vastuseid.
Esiteks juuakse, kuna tahetake lõõgastuda, olla oma parem versioon ja igapäeva virr varrist välja saada. Teiseks tarbitake alkoholi, kuna ollakse masenduses, depressioonis, tuntakse üksindust, kurbust või viha. Alkoholist loodetakse pinge leevendust. On ütluski juba vana: uputan oma mured pudelisse.
Muide, ma püüdsin otsida ka internetist mõnda sellist küsitlust, kus Eestis oleks tehtud arvestatava valimiga mõni küsitlus. Meil on igasugused tervist edendavad lehed ja ka SA-d ja MTÜd, kes kõik väidetavalt tegelevad alkoholi liigtarbimisega, kuid ma ei leidnud mitte ühtegi algpõhjustega analüüsi. Kõiksugu analüüsi ja küsitlusi oli justnimelt nende meil ühiskonnas levitatavate tüüplahenduste pingeridadega: kättesaadavus, hind, reklaamid ehk nähtavus. Ehk siis kogu süsteem tegeleb tagajärje, mitte algpõhjuste uurimisega. Siis ei saa ka probleemi lahendada, kui algpõhjuseid endale selgeks ei tehta.
Loe pikemalt 19.04.2025 Delfist