PIGEM ON TEGEMIST REEGLI, KUI ERANDIGA
Kas mäletate transpordiameti suvepäevi 2024 suvel, kui Postimees kirjutas 8. augustil, päev vähem kui aasta eest, pealkirja: «Kärped Eesti moodi: transpordiamet pidas rahva raha eest kallid suvepäevad». «Transpordiameti kommunikatsiooniosakonna juhataja Kai Simson ütles suvepäevade hinna küsimuse peale järgmist: «Transpordiamet korraldas suveseminari kogu asutuse töötajatele, mille eesmärk oli kasvatada meeskonnatunnet, tutvustada sel aastal loodud asutuse strateegiat ja väärtusi ning koondada üheks päevaks võimalikult palju transpordiameti töötajaid ühte kohta. Kuna oleme üle Eesti 23 erinevas kohas, siis kord aastas püüame selliseid seminare korraldada. Ürituse eelarve oli ligi 70 eurot ametikoha kohta.» Koondsummat ei öeldud. Kui palju see aga kokku teeb? Äriregistri andmetel on transpordiametis 715 töötajat. Kas rehkendus tuleb teha siis sedapidi, et 715 töötajat korrutada 70 euroga ja panna otsa käibemaks? See teeb laias laastus 50 000 eurot pluss käibemaks. Simson kinnitas, et nii on. Ta märkis, et kogu summat ei saa veel öelda, sest mõned arved olevat veel laekumata.»
Kas tuli tuttav ette? Peaaegu et üks ühele seekordse selgitusega tervisekassalt. Siinkohal tekib kahtlus, et kas Eesti riigiasutustele jagatakse kriisikommunikatsiooniks sarnaselt Putini Venemaaga üheseid jutupunkte kõikidele, et sõnum oleks meediaga suheldes võimalikult ühene. Nii jääb kõlama etteantud narratiiv ning ühiskond justnagu peaks uskuma, et väited on tõesed.
Aga kas keegi veel mäletab 2021. ja 2022. aasta haigekassa juhtide preemiauudiseid? Lood olid 10.12.2021 «Haigekassa juhid saavad kopsaka preemia hoolimata vaktsineerimiskava põrumisest» ja 21.12.2022 «Haigekassa juhtide preemiad tunduvad justkui näkku sülitamisena». Mõlemal juhul maksti samadele tegelastele, kelle kohta me seekord siis suvepäevade teemal loeme, preemiaid üle 100 000 euro aastas.
Ja siin nad siis nüüd on, põhjused, miks me valitsused võivad maksud tõsta ka 100 protsendini meie sissetulekust, ikka jääb raha puudu. Lihtsalt, sõel (süsteem) laseb läbi ja kuni keegi seda sõela päriselt ka kinni ei lapi (teatud juhid ja 25 protsenti ametnikke tootvale tööle), siis lust ja lillepidu avalikus sektoris kestab maksumaksja vaesumise hinnaga kiires tempos kuristiku poole täie hooga edasi. Maksumaksja imegu näppu, pidu läheb süsteemis ikka edasi. Kannatada ja edasi teenida?! See, mis me praegu haigekassa kaasuses näeme, on tegelikult jäämäe tipp sellest, kuidas Eesti riigi avalikus sektoris raha laristatakse. Pigem paneb imestama, kuidas me ühiskonnas ikka ja uuesti imestame, kui sellised asjad välja tulevad. On ju ilmselge, et see ei ole juhuslik, vaid reegel.
Kuni Eesti poliitik ei võta härjal sarvist ja ei hakka riiki juhtima ametnike eest, ei ole muutusi oodata. See aga nõuab poliitikutelt selgroogu ning kulutajate põlvkonna poliitikud ei ole selleks koolitatud. Ütles ju tabavalt 22.04.2025 Rain Lõhmus Postimehe saates: «MIS MEIST SAAB? ⟩ Rain Lõhmus: loojate põlvkond Eestis on asendunud laristavate pärijatega.» Nüüd me lihtsalt maitseme selle tagajärgi. Me peaksime ühiskonnas lihtsalt nõudlikumad olema oma poliitikutega. Julgema neid ka valimistel karistada hääle mitte andmisega. Andes hääle harjumuspäraste parteide asemel kellelegi teisele on ainus raputus, mis peavoolupoliitikut võiks üldse veel maa peale tagasi tuua. Ja kui ei toogi, siis pole selliseid riigi juhtimisele vaja lubadagi.
Sellekordse tervisekassa kaasuse osas märkusena veel niipalju. Kui juhi ainus vabandus on kahtlustus poliittellimuses, on asjalood väga, väga halvasti. Mina soovitan hr Laanel vaadata majas ringi. Ehk on see poliittellimus üldse sealt tulnud, et selline pidu korraldada. Ütlesin seda muidugi irooniaga. Aga peamine, mida tõsiselt rääkides rõhutada: tegemist on nõrga juhiga ning neid on avalik sektor täis: hea juht suudab oma töötajatele selgitada, miks on vaja kokku hoida ja miks ei saa pidu katku ajal pidada ehk siis tänuüritust mõnel aastal korraldada.
Siin avaldubki vahe avaliku ja erasektori juhtides, viimased saavad ja oskavad selgitada põhjuseid, sest omaniku ootus on kasum ja see raha tuleb teenida klientidelt. Avalikus sektoris lihtsalt küsitakse uuel aastal eelarvesse rohkem raha juurde. Aga kui nii suure asutuse juht nii mõtlebki, peaks ta esimesel võimalusel A4 haarama ja ennast lahkumisavaldusega reaalsusesse kirjutama. Vähemalt kui mitte ühiskonna, siis enda pärast.
Kokkuvõtteks – pigem õudne lõpp (25 protsenti tootvale tööle) kui lõputu õudus. Halb on öelda. Aga mida me Vabaerakonnas üle kümne aasta kogu aeg rääkinud oleme.
Arvamus ilmus 07.08.2025 Postimehe Arvamusportaalis VAATA SIIT