Erakondade rahastamine on olnud Vabaerakonnale südamelähedane teema juba üle kümne aasta, kirjutab Vabaerakond Aru Pähe esimees Märt Meesak.
Alguse sai see 2014. aastal, kui toona veel Vabaerakonna algatusrühm kogus üle Eesti allkirju erakondade rahastamise vähendamiseks. Toona koguti pea 4000 allkirja ning parlamenti saades esitati antud eelnõu mitu korda ka arutamiseks. See oli üks esimesi märgilisemaid rahvaalgatusi Eestis pärast kollektiivsete pöördumiste õiguse seadustamist. Toetust see eelnõu aga kordagi ühegi teise peavooluerakonna poolt ei leidnud. Tegemist oli pikema vaatega Eesti demokraatia toimimisele ja ainult üks väike ja algne lüli kartellistunud erakondliku poliitika ahela lõhkumiseks.
Vahel tekib taas ka riigikogus mõningaid erakondade rahastamise või valimistega seotud virvendusi. Kahjuks on aga kõik need populismi hõnguga. Viimane neist on esitatud seekord sotsiaaldemokraatide poolt, kus soovitakse seada eraisikute annetustele lagi, summas 100 000 eurot ühe isiku kohta. Sarnaseid päeva poliitilisi ja oma erakonna mätta otsast tehtud ja konkurendile käru keeramise eesmärgil planeeeritud muudatusi on ennegi tehtud. Mäletame kasvõi Savisaare vastu suurendatud Tallinna volikogu mandaatide arvu või Lääne ja Ida- Virumaa kaheks ringkonnaks tegemist. Iseenesest võib lugeda ka oma parteile ja oma võimu kindlustamiseks tehtud muudatusi ka juriidiliste isikute annetuste kaotust, erakondade valimisliitude mitte lubamist valimistele kui ka riigi poolsete rahastuse rakendamist ja ka suurendamisi. Võimul olijad on järjepidevalt ehitanud suletud süsteemi, kus maksumaksja maksab kinni kampaania ja partei igapäevase elu ning uutel tulijatel või siis opositsioonil on raskendatud pildile saada.
Sotsiaaldemoraadid koos Reformierakonnaga on olnud sellel teemal ühed suurimad kruvide kinni keerajad. Meenutame või toonase oravapartei peasekretäri ja tänase peaministri selgitust erakonna asutamiseks vajaliku 500 liikme nõude sisseviimise selgitusi. Toona leidis tänane peaminister, et muidu tekib erakondi Eestisse nagu seeni pärast vihma. Ainus mis jäi segaseks, miks see demokraatiale halb on, kui rohkem inimesi tahab poliitikas ja Eesti tulevikus kaasa rääkida. Ei olnud ju toona ega ole ka praegu automaatselt erakonna asutamisega mingit riigi poolset toetust. Seega ei oleks see mingi kulu riigi rahakotile ning ainus selgitus piirangutele on suletud süsteemile mitte sobiv kodanikuaktiivsus. Hirm, et mõnest liikumisest võibki välja kasvada midagi enamat. Ja on ju kasvanud ka, hirm on olnud õigustatud. Tekkis ju nii ResPublica, Vabaerakond ja Eesti200 kes kõik ka parlamenti said kuid suletud süsteemi poolt kenasti tühjaks pigistati. Hetkel on tekkinud ka Parempoolsed, keda ootab sellise suletud süsteemi toimimisel sama saatus.
Nüüd aga mängivad sotsiaaldemokraadid edasi seda peent mängu, kus demokraatia kaitsmise loosungi all tegelikult tehakse muudatusettepanekuid ainult enda partei huvist lähtuvalt. Kui võtta lahti erakondadele tehtavad annetused, on ilmselge, et sotsidele ei ole tahtnud keegi suuri summasid annetada. Selle asemel, et vaadata peeglisse, hakatakse oma konkurentide edu kärpima. Muide, ka inimeste tüübid on sarnased. Ühed, kes nähes teiste edu tahavad ka ise saada edukaks ja teised, kes nähes teiste edu, tahavad neid alla poole tõmmata, et siis nn võrdne olla. Sotsiaaldemokraadid tunduvad erakonnana need teised olema.
Kui sotsidel või kellel iganes tänases riigikogus olevatest erakondadest oleks tõsine mure Eesti demokraatia ja kodaniku vabaduste pärast, siis hakataks muudatusi tegema teisest otsast. Algatuseks võiks kaotada avaliku erakonna liikmete registri, lubada erakondade valimisliidud taas riigikogu valimistele (juba 2027. aasta omadele), muuta valimissüsteemi, kus valija häälel oleks rohkem kaalu kui partei kontoril, muuta erakondade rahastamist ausamaks ehk protsendipõhiseks valimistel saadud häälte arvule (kaotada ära valituks ja mitte valituks osutunud nimekirjadel vahet tegemine), alandada valimiskünnist ja luua rahvusringhäälingus kõikidele nimekirjadele võrdne eeter.
Kui aga selleks pole poliitilist tahet, siis lõpetada ära demokraatia parendamise sildi all oma parteile kasulike muudatuste ellu viimine. Kui aga minna selle annetuste lae seadmisega edasi, siis olla vähemalt nii aus, et kaotada riigi poolne toetus sootuks kõigile ja olla ka ise sotsiaaldemokraatidena olukorras, kus sul ei ole automaatselt laekuvat maksumaksja tuge, vaid sa pead oma poliitikate õigustamiseks ja valimistel konkurentsis püsimiseks annetusi koguma. Praegune ettepanek on aga tüüpiline silmapete ning oma partei moosipurgi ääres hoidmise eesmärgi ja varjundiga. See ei ole riigimehelik ja Eesti huvides.
Arvamuslugu ilmus Postimehe Arvamuslehel 21.02.2026