Nädalavahetus on Eesti poliitikas olnud seekord tulvil unistusi. Erakond Eesti200 on kuskil midagi taas valinud, Isamaa on lubanud kõike vastupidi teha ja sotsid on peaga pilvepiirini jõudnud. Kui sotside esimehe kandidaat enne üldkogu magama heitis, ei osanud ta isegi oma unenägu niivõrd ilusana ette näha. Ta nägi, et peale 2027 aasta valimisi on Eestist saanud sotside paradiis, kus sotsist peaministri tegusa töö tulemusena on kõikide inimeste ja ettevõtete kontod avalikud ja kõigile nähtavad, et oleks tagatud läbipaistvus ja ausus. Suurem osa edukaid ettevõtteid on riigistatud, et oleks välistatud tavakodanike rahade väärkasutus oma kasu saamise eesmärgil ning alles jäänud ettevõtete kasumid on jagatud sunniviisiliselt töötajate palkadeks.
Isamaa esimees on aga näeb unes ühiskonda, kus kõik on tehtud vastupidi senisele. Automaksu ei ole, toetused on tõstetud kahekordseks ja kõik varasemad otsused on tagasikeeratud, samuti ka viie portsendiline panus SKTst kaitsekuludesse. Nii on Eestis saanud tubli minevikuline 2% kaitsesse panustanud NATO riik, kes jälgib juba ammu lubatud IRL maatriksit eelarvetasakaalust, mis on kirjutatud põhiseadusesse.
Keskerakond on täitnud lubaduse vähemuste kaitsest ning üleminek Eesti keelsele õppele on saanud eelkõige Tallinnas ja IdaVirumaal ohtralt erandeid, kuna lihtsalt koolid ei ole selleks ikka veel, 35 aasta möödudes valmis.
EKRE on ammu rääkinud Ukraina abistamise piiramisest ning Eesti on lõpetanud igasuguse Ukraina toetamise ning kõikjalt on korjatud ära Ukraina lipud ning Eesti valmistub avama elektri ühendusi ja gaasi importi Venemaalt, sest see tooks tarbjatele hinnad alla. Kujutate sellist eelkirjeldatud variantidest ühena Eestis ette? Mina ja meie Vabaerakonnas küll mitte.
Nädalavahetusel toimunud ja ka varem avalikkuses kujutatud peavooluerakondade seisukohad on äärmiselt murettekitavad. Sotsidele tuleb muidugi õnne soovida, sest nad on oskuslikult nakatanud juba ammu Reformierakonna ja viimases valitsuses ka Eesti200 sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega. Kuigi Reformierakond peab ikka veel sotse oma taskuparteiks, mida näitas ka presidendivalimiste üle toimuv, siis pigem on kujunemas vastupidiseks. Tänasest peaministrist on saanud läbi aegade halvim peaminister, kuigi olukord nõudnud just vastupidist. Enda erakonnas sees ülihinnatud ja laitmatult karjääriredelil tõusnud valgekampsuslane on ületanud igasugused pessimistlikud ootused ja viinud poliitika, valitsuse ja peaministri usalduse mutta.
Tehtud on on pigem vähem, kui rohkem. Ja kui on tehtud, siis arusaamatut. Selle toel on saanud viljakat mullast populistid. Ja mis veelgi kurvem, rahvuslus on konservatiivsete populistide toel suudetud ära lörtsida ja teha justnagu ainuvõimalikuks konservatiivses võtmes. Tänu oravapartei pikaajalisele saamatusele ja arrogantsile ning sotside tagurlikkusele majandusest ja ettevõtlusest on valijates kujunenud narratiiv, et rahvuslus võrdubki ainult konservatismiga. Liberalism võrdub antud kujutluses vasakpoolsuse, riigipoolse kiusu ning käehoidja riigi ja tagurlikkusega. Kuigi reaalsuses peaks olema vastupidi. Konservatism on tihtilugu tagurlik, uute algatuste ja progessiivsuse pidur ning liberalism tulevikuu vaatav ning edasiviiv. Rahvuslus aga ei saa olla mitte kuidagi ainult ühe kunstlikult tekitatud maailmavaate pantvangis. Rahvuslus, oma riigi armastus, Eesti keele ja kultuuri kaitse on ja saab olla ainult üle kõige muu mis parteipoliitika välja pakub. See on kogu meie eksistentsiaalse mineviku, oleviku ja tuleviku alge ja ei sõltu konservatiiv- liberaalsest teljest, kuigi seda on oskuslikult tekitatud.
Nädalavehtusel toimunud erakondade esinduorganitest välja käidud sõnumid näitavad, et tänaste erakondade poliitikad on pankrotis ja Eestit tegusalt ja targalt edasi ei vii. Isamaa unistus liidust Keskerakonna ja EKREga on kõike muud kui pika ajalooga väärtuste ja aatelisuse partei väärikas jätk, puhas moraalne allakäik. Kui vähegi ajaloost mäletada, siis sellist populismi ilmingut me oleme juba korra ResPublica ajast näinud. Nagu mäletame, see ei viinud meid kaugele ning Reinsalu üritab meile seda pakkuda uues kastmes. Sotsise unistus sellest, et nendest või Isamaast saab peaministri erakond on aga teel pigem selleni, et peaministriks ja Tallinna linna valitseb üheaegselt hoopis Keskerakond. Erakond kes on kolm korda kriminaalkorras süüdimõistetud. Olgugi, et Kõlvart tõesti räägib selget juttu ja erineb Reisalu popuistlikust sõnavahust kordades arukamana.
Aga ei saa jätta kõrvale fakti, kus asi mitte ei pea näima aus, vaid ka olema ning Keskerakond on süüdimõistetud ja punkt. Kes oleks kujutanud seda toetust ja koostööd ette omaaegse Laari Isamaa ajal.
Kogu antud ülevaade näitab selgelt, et Eesti poliitika on niivõrd keerulisel ajal, eriti mis toimub meie ümber maailmas, uskumatult halvas seisus. On tekkinud blokid, konservatiivid ja liberaalid ning käib mäng valijate tunnetega. Ilmselgelt on aga senise olukorra tekitajad ja põhjustajad mõlemal poolel. Päriselt aga ei huvita inimesi muud, kui majanduslik hakkamasaamine, stabiilsus, lugupidav riigivalitsemine ning tagatud julgeolek ja turvatunne. Ilma nendeta ei sünni Eestisse rohkem lapsi, ei tehta ettevõtluses investeeringuid ning vähem inimesi ei koli Eestist ära. Tänane poliitika on aga kõike selle vastand ning nii väikeses ühiskonnas ning geopoliitiliselt keerulises asukohas oleva väikeriigi Eesti jaoks on vaja rohkem koostööd ning suuremat empaatiat. Seda saab siduda väga hästi konservatiivse alahoidlikkuse ja liberaalse progressiivsusega. See ei saa olla ettevõtlikuse karistamine või lihtsalt populistlik vastandumine. Väikeriigina peame olema alalti valmis reageerima ümbritsevale kiiresti, adekvaatselt ja pragmaatiliselt. Ilma populismi kaldumata või ajalugu unustamata. Eelkõige tark, alahoidlik aga ka julge ning järjekindel tuleb oma seisukohtade eest seismisel tänases kriiside olukorras olla. Ja seda rahvast kaasates, mitte eemale lükates.
Tänases kaevikutesse kaevunud Eesti poliitparteides on aga seda raske ette näha ning millegi uue ja tugeva esiletõus saab olla senise mudamaadluse reaalne alternatiiv. Eestimeelne, rahvuslik, progressiivne ning rahvaga dialoogis olev poliitiline liikumine. See tekib pigem varem, kui hiljem ning Vabaerakonnas me aitame sellele kindlasti oma võimaluste piires tugevalt kaasa. Kas juba 2027 aasta valimistel, seda näeme ja kuuleme lähima aasta jooksul. Igaljuhul ei tasu veel võitjaid ja kaotajaid välja kuulutada.