“Silu siit või kraasi sealt, Euroopa Parlamendi valimiste tulemused väljendasid tõsist rahulolematust praeguse valitsuskoalitsiooniga.” on ilmunud üks lause EPL/Delfi juhtkirjast. Või teine lause “ Tõsi ta on, et praegune valitsus on oma otsustamatuses kinni kiilunud. Seega, kui juba valitsust remontida, siis olgu see ka sisuliselt põhjendatud – et uus valitsus tooks Eesti riigi juhtimisse parema kvaliteedi ja julgemad otsused.” Ja miks mitte juba ka kolmas “Nii nagu keskendus ülekaalukalt sisepoliitikale kogu valimiskampaania, samuti peab põrumise põhjusi otsima valitsusliidu tegevusest, millega võrreldavat lõhestavust pole varasemast ette näidata kellelgi”.
Need laused võiks kõik kuuluda ühe ja sama kuupäevaga EPL/Delfi juhtkirja, kuid ometi ei kuulu. Neist ainult üks on just toimunud EP valimiste järgne. Kaks kolmest aga viie aasta tagusest ajas. Siis, aastal 2019 kirjutas juhtkiri mille pealkiri oli “Selge umbusaldusavaldus lõhestaja Ratasele” veelgi. “Reformierakonnast, SDE-st ja üksikkandidaat Raimond Kaljulaidist koosnev vastasleer sai koguni 30% rohkem hääli kui valitsuserakonnad. Ka Keskerakonnast valituks osutunud Yana Toomi võib pidada praeguse võimuliidu toetajaks üksnes tingimisi.”
Hästi, lisan siia ka nüüdse juhtkirja, mille pealkiri oli “Pange vaim valmis, valimistele järgnevad suured raputused Eesti poliitikas “ ja seal oleva lõigu: “Igatahes, nii nagu aasta tagasi ei kujutanud me ette, et Isamaa võiks olla Eesti populaarseim erakond, et Jüri Ratas liitub just nendega ja et ta teeb eurovalimistel paremuselt teise tulemuse, nii võib Eesti poliitmaastik ka aasta pärast olla tundmatuseni muutunud.”
Tulemused on viie aastase vahega ju samad, lihtsalt peegelpildis. Tookordsed võitjad on nüüd kaotajad ja vastupidi. Isegi nimed on samad, küll mööndustega ehk eelmine suurimaks kaotajaks peetu on nüüd teises partei ja vaata, et meedias räägituna suurim võita. Mis on Eesti poliitika narratiiviks, kui üks ja sama pettumus ja lootus on antud ühtedele ja samadele kooslustele ning inimestele? Kui ühte ja sama asja teha koguaeg ühte moodi (võrrandis liidetavate järjekorda muutes tulemus ei muutu), siis ei saa ju tulemus tulla teistsugune.
Kus on Eesti peavoolu erakondade ja poliitikute tõsiseltvõetavus, kui vaheta sa keda neist valimistest valimisteni tahad, muutust see ju kaasa ei too. Meedia ja valijad aga ootavad uutelt poliitikasse tulijatelt tõsiselt võetavust ning tuntud nimesed ja nägusid. Kui tõsiselt võetav on hoopis poliitika ja poliitikud, kelle sõnad ja teod ei käi kokku? Mis kasu on neist tuntud nägudest, kui nad tulevad neist samadest erakondadest, kes kogu selles katlas on keerelnud? Ja siis kord ühte- ja siis vastupidiste kangelastena juhtkirjade veergudele satuvad.
Väljastpoolt süsteemi ei tule uusi tuntud ega tundmatuid nägusid, kui poliitika maine on niivõrd mutta tambitud ja reaalset võimalust teistsuguseks valitsemiseks lihtsalt ei ole. Vana süsteem kas muudab sind sarnaseks nendega või sa väsid. Valija ja meedia mälu kipub olema lühike ja nii tundubki, et kord olnud paha on ühtäkki hea ja vastupidi. Meedial tasub siin olla valvas, avatud ja see valvekoer, kes valijatele seda erapooletult vahendab. Ja selliselt, et ka väljastpoolt peavoolu poliitikat olijat oleks valijal võimalus näha ja kuulda. Ainult nii saab tulemus muutuda, kui liidetavaid vahetada. Muidu me jäämegi sellesse totrasse nõiaringi ja loemegi juhtkirjadest iga valimiste järel sarnast tühjale auditooriumile suunatud manitsust või lootust muutusteks. Muidu võibki tunduda, et see mis on, see ongi ainus poliitiline narratiiv mida me suudame. Ei ole ju!
Märt Meesak
Vabaerakonna esimees