Sügisel peetud volikogude valimised olid Elvas kirglikud nagu paljudes kohtades üle Eesti. Volikogus oli viimane koosseis napp ühehääleline ülekaal, see tekkis poole vahetajatest, muutus hapraks uuesti poolt vahetanute toel ning püsis siiski lõpuni hapra, kuid kindla koalitsioonina. Kuid nüüd lähevad omad enda ametisse seatud vallavanemat umbusaldama ja olukorra mõistmiseks peame vaatama suure valla tekkesse omavalitsuste ühinedes haldusreformi käigus.
Lugeja võib nüüd ju küsida, kas haldusreform on läbi kukkunud, vähemalt Elva valla näitel. Osade kurvastuseks ja osade rõõmuks pean ütlema, et ei, ei ole. Aga mis on siis pildil valesti? On üllatav, kuid ka sellele ei ole vastata midagi uut ega põhjapanevat. Ühinemistega muutus lihtsalt seniste eraldi toimetavate omavalitsuste volikogude dünaamika. Kui ühes vallas olid opositsioonis ja teises sama värvi koalitsioonis, siis nüüd tuldi keskpõrandale kokku ja tekkis väärtuskriis. See lõi kogu mänguplatsi totaalselt segi. Ja siin peitubki tuum.
Olukord oli uus, kuid inimesed samad, omade arusaamade ja väärtustega. Aga nii sattus vaadete mõlemale poolele kõiki. Mina olen poliitikas olnud nüüd juba üle 20 aasta, olen pidanud oma sisevõitluse ära. Aga ma jagan Eesti poliitikas tegutsejad oma pildil kolmeks: idealistid, pragmaatikud ja aferistid.
Vabaerakondagi, kus ma pikalt tegutsesin, peeti idealistideks, õigustatult, kuid see oli ka meie surma põhjus. Ka nüüd uues olukorras olevas ühendvallas on nende kolme grupi vahel mõõduvõtt. Varasemates valdades ja linnas peeti see ammu ära, uues ühendvallas on see kõik täies hoos.
Tunnen suuremat osa Elva valla poliitikuid, kuna olin volikogu esimees ühes liitunud vallas, Kongutas, puutusin nendega ühinemise läbirääkimiste ajal kokku. Võin seda grupi teooriat laiendada kohalikule olukorrale. Püüan nimesid võimalikult vähe kasutada, kuid nimekirju siiski.
Eks arvestan ka tagajärgedega, kuid olen kasvatanud paksu naha, ja ennustan, et suurima solgi saan viimaselt grupilt, aferistidelt. Nii et pange tähele!
Idealistid on need poliitikas osalevad mehed ja naised, kelles põleb sisemine soov kogukonnale midagi anda. Valdavalt on nad rahaliselt sõltumatud igasugustest riigi või valla töökohtadest ja lepingutest. Nad usuvad ausat, läbipaistvat ja õiglast valitsemist. See on nende suur idee ja nad on vahest liiga kirglikud, rutakad ka oma väljendusviisis. Ilma idealistideta ei oleks meil ka kaks korda saavutatud iseseisuvust.
Siis on pragmaatikud, kes teevad iga oma käigu läbimõeldult, kuid põhiolemus on saavutada lambad-terved-hundid-söönud-olukord. Pragmaatikud ei ole nii kirglikud, nad ei sea alati ühiskonna huve ette, kuid nad ei ole ka läbinisti omakasupüüdlikud. Nad püüavad igas olukorras enda jaoks suurema saagi püüda, kuid suuri riske ei võta, kui ebaõnnestumine on ette näha. Selles nad erinevad idealistidest, keda juhib idee.
Ja siis on aferistid. Nad on oskuslikud kameeleonid. Nad teavad, et elus püsimiseks on neil vaja mõlemat eelmist gruppi. Pragmaatikuid, kellega vastanduda või soodsal segasel hetkel diile teha, ning idealiste, et nendeks maskeeruda ja selle varjus suuri kalu püüda. Aferistid on head vastuõhutajad, mängivad idealistide tunnetega, et siis koos pragmaatikute vastu ennast välja mängida. Neid toidab ainult viha, kättemaks ja puhas omakasu, nad ei vali pooli ega olukordi. Tähtis on ainult nende enda ego ja heaolu. Muud moodi nad ei oska.
Nüüd Elva juurde tagasi tulles. Valimised võitnud Isamaa ühendas hullumeelse hulga inimesi, välja mindi enneolematu pika nimekirjaga. Idealistid ja aferistid sattusid ühte, sest vaenlane oli justnagu üks, pragmaatikud. Kui idealistid lihtsalt ei mõista, kuidas ideed pole olulisemad kui omakasu, siis aferistide jaoks oli idealistide kattevarjus ainus võimalus näha mingitki eduvõimalust. Aga need kaks ei olnud veel seni Elvas vallas koos valitsenud ja ühine vaenlane püsis.
Nüüdseks on aga iga päevaga aina rohkem paljastunud aferistide pale. Idealistid ei taha seda veel mõista, sest inerts hoiab neid ideelisesse maailma uskudes kinni. Osa idealiste on muutunud pragmaatikuteks, hoiavad madalat profiili. Aferistid aga julgevad ennast jõulisemalt kehtestada, sest kardavad hüvede lõppu.
Alati ei ole asi rahas, tihti ka egos ja jonnis, selles, et soovitakse näha oma vastast hääbumas, nurgas ja kukkununa, et siis irvitada ja parastada.
Kes on siis Elvas kes? Nimetan mõned, ülejäänu jäägu lugeja otsustada. Volikogu esimees kehastab siin idealisti, Reformierakond koos endise vallavanemaga pragmaatikuid ning EKRE suures osas aferiste. Kõik muu, eelkõige Isamaa supernimekiri on lai tööpõld igaühe enda analüüsiks.
Mis saab edasi? Küsimus ju on, kaua kulub, et idealistid aferistide pettuse lõpuks reaalsuseks tunnistavad ja kas peale seda valitakse: loobumine, aferistide vastu pööramine või pragmaatikuks muutumine. Võitlus pole läbi. Eks igaüks hoiab oma lemmikule pöialt ja kiidab takka.
Arvamus ilmus 08.04.2026 Tartu Postimehes