Aastaid tagasi toimus haldusreform, kuid jäi poolikuks. Järgmine samm – omavalitsustele rohkema võimu andmine, võimu kohalikele lähemale viimine – ei järgnenud. Just oli teoksil haridusreform, kuid juba anti ka siin järgi ja eestikeelsele haridusele üleminek sai aasta pikendust. Eesti juhid ei julge ega oska reforme ette võtta ja lõpuni läbi viia.
On ütlus, et ühtegi kriisi ei tohiks raisku lasta. Täna oleme maadelnud erinevate kriisidega juba mitu aastat. Aga kas oleme tegemas julgeid reforme või samme nende ettevalmistamiseks? Ei ole. Valitsused oskavad ainult makse tõsta. Ja nii tiksume ka järgmised kümme, kakskümmend aastat, kuni oleme veel suuremalt sohu kukkunud ja veelgi enam karjub kõikjal reformide järele.
Majanduses on käimas pikem kriis ja on näha, et ka maailma majandus muutub. Survet avaldab rohepöörde vari, kuid ka üldisemalt puhuvad maailmas muutuste tuuled. 90ndatel olime sellistes oludes tublid. Sarnane olukord praegu on see ajaaken, kus Eesti peaks jalad kõhu alt välja võtma ja vajalikud reformid ära tegema. Et uues keskkonnas leiaksime end paremas positsioonis.
“Peame ausalt tunnistama inimestele, kes on neljakümnendates ja nooremad, et nemad riigipensionist tulevikus ära ei ela.“
Kuna viimastest suurtest reformidest on möödas kolmkümmend aastat, olukord niivõrd muutunud ja elu edasi läinud, vajab ülevaatamist eelkõige riigi kulupool. Nimetan siin kolm suuremat valdkonda, mille kogukulu riigieelarvele ületab neli miljardit aastas. Kõigis neis vajatakse igal aastal süsteemiväliselt lisaraha, ehk valitseb krooniline rahapuudus. Miks? Sest süsteemid on vanad ja ajale jalgu jäänud.
- Riikliku pensioni lõpusirge
- Töötukassa ei tööta
- Mammut tervisehoius
Loe rohkem 17.08.2024 Delfist