Kui tavaliselt suvekuudel Eesti, eelkõige koalitsioonipoliitik puhkab ja meedias on pigem opositsioonierakondadest rohkem kuulda, siis selle aasta suvi on tulnud ja jäänud teisiti. Peale Tallinnas fiasko korraldanud Reformierakonna enda on igapäevane aktiivne külaline ja sõnavõtja veteranpoliitik ja kõike teadja, praegu rahandusministri ametit pidav Jürgen Ligi. Kas see on juhuslik või siiski mitte? Kumbki vastus ei tundu olevat enam õige, sest mis on selle teatri eesmärk üleüldse või on see ühe mehe ego soolo.
Kui arvata, et Reformierakond püüab lihtsalt eetri üleujutada Jürgen Ligiga, kui mehega kelle kuulsaim saavutus on maine, et tema räägib vabalt mida sülg suhu toob ja see on paratamatu ning üle erakonna juhtkonna peade. Et sellega varjutatakse Tallinna kobarkäkk ning kõik räägivad Jürgenist ja ega keegi otseselt ei pahandagi. Kõik ju teavad ja ütlevad, ah, see on ju Ligi. Las ta paugutab. Ühiskond neelab kondi alla, vangutab küll Ligi rumalusele pead ja unustab eelmise skandaali. Sügis tuleb peale, peaminister võtab teemaks väärtused ja vana kulunud julgeoleku kaardi ning valijad tormavad sügisestel valimistel oravaid massidega valima. Sellisena võiks kujutada ühte versiooni Reformierakonna kontori praeguse Ligiga üleujutuse soovmõtlemist.
Teine variant on see, et rahandusminister lihtsalt ei tahtnud sellel aastal puhata ja Setomaa metsade vahele just valminud teises kodus aega maha võtta. Tema iseseisvalt tundis, et nüüd on tema aeg taas tulnud. Ta on pidanud ennast ju Liivimaa paremaks ratsutajaks ning ta päästab oma partei reitingu ja tulevikuvaated. Ehk et viskub peaministri, Michali eest kuulide ette, kujundlikult. Muide, vabatahtlikult. Ja kuna Ligi peab ennast kõikidel teemadel pädevaimaks, ei ole tal mingi asi suvel pidada debatti ja alandada nii lihtrahvast, ärimehi kui opositisoonipoliitikuid. Lihtsalt kõik teised on niivõrd laisad ja rumalad ning Ligi peab selles hullunud maailmas üksi rabama ja kastanid tulest välja tooma. See on tema kui Eesti patrioodi püha kohus. Kasvõi oma maine hinna ja tühja kõhuga.
Kui ka see teine variant oleks päriselt tõsi, siis ehk Reformierakond peaks kõige vägevamaid Ligi eest tänama. Ometigi aga see on pigem fantaasia ja ettekujutelm oravapartei stateegidel reiting ja erakonna nägu päästa. Ühel ja lihtsal põhjusel on need mõlemad variandid igaljuhul läbi kukkumisele määratud. Need töötanuks ehk veel viis aastat tagasi. Tänaseks on maailm ja Eesti elu lihtsalt niivõrd teistsugune. Võib isegi öelda, et tundmatuseni muutunud. Ja siinkohal seni veatu oravapartei tagatuba vale arvestuse teebki. Nad on jäänud ise enda peas ja tagatoas loodud maailma lõksu. Kui muu maailm on viie aastaga teinud läbi suured muutused, siis nemad ei ole oma mullist väljunud.
Kokkuvõtteks on see aga hea, isegi oravatele endale, kui ka Ligile. Kindlal käel ja sammul liigub Eesti poliitika uude ajajärku. Ajajärku kus ühest pikema valitsus ajalooga poliitprojektist saab mikro tasandil väike tegija, kes võtab suuna hääbumisele. See aga loob uue võimaluse Eesti riigile ja rahvale, sest vanadest dogmadest ja ennast täis seltskond on eest ning debatt ja valikud saavad olema vabad arrogantsist ja ülbusest oma rahva ja kõigi teiste vastu kellel ei ole oravapartei piletit. Viimaseid reitinguid vaadates on näha, et seda uut ajajärku ootab 90% rahvast. On mida sellise hulga kaasmaalastega oodata!