Märt Meesak: Valitsus käitub majandusega nagu algaja autojuht, kus gaasi asemel vajutab pidurit ja vastupidi

Uus aasta on alanud ning maksufestival on rakendunud. Sellel aastal on realiseerumas tänase ja eelmise
valitsuse maksude tõusud, uued maksud ning aktsiiside tõstmised. On kindel, et pihta saavad sellega kõik
Eesti inimesed ja ettevõtjad. Osaliselt julgeoleku maksuks nimetatud maksutõusud peaksid valitsuse soovi
järgi puudutama võimalikult suurt osa maksumaksjaid. See on neil kindlasti õnnestunud ja see on ka ainus
eesmärk, mis maksutõusude eesmärkidest täitub.


Kõik muud eesmärgid nagu eelarve tasakaal, inimeste suuremad sissetulekud, parem ettevõtluskeskkond,
julgeolekule minevate vahendite kasv, tarbijate ostuharjumuste muutus ja tervislikumad eluviisid aga mitte. Kõik need on ju kenasti paberil nii koalitsioonilepingus kui eelarve strateegias. Miks siis ei täitu?
Seda lihtsal põhjusel, et kuniks Eesti SKT kahaneb, mitte ei kasva, eksport ja tööstus tõmbab endiselt
kokku mitte ei suurenda mahte, ei jätku lihtsalt selleks kõigeks lihtsalt vahendeid. Ka julgeolekusse läheb
selle võrra tegelikult väiksem summa, kuna ette määratud kindel protsent sisemajanduse kogutoodangust
on ju väiksem, kui majandus kahaneb. Paber kannatab kõike, reaalne elu aga mitte.


Alustan kaugemalt. Euroopa Liidu suurima majandusega riigis, Saksamaal on maksudebatt alati olnud nii
valimiste kui raskete majandusolukordade üks osa. Näiteks 2005. aasta valimiskampaanias lubas CDU
tõsta käibemaksu kahe protsendipunkti võrra. SPD ajas selle vastu tormi ja pani üles plakateid “Merkeli
maks – see läheb kalliks!”. Koalitsiooniläbirääkimistel jõudsid kaks erakonda kokkuleppele – ja esitasid
valijatele muljetavaldava näite poliitilisest aritmeetikast: kaks pluss null oli äkki kolm.


Koalitsioonipartnerid tõstsid käibemaksu kolme protsendipunkti võrra 16 protsendilt 19 protsendile.
Kas tuleb tuttav ette? Muide, 2005 ei olnud suurt majanduslangust ega ka muid põhjuseid maksude
tõstmiseks. Siinkohal aga tuttav käekiri lõpeb ja võib öelda, et Saksamaal saadi väga kiiresti aru, et
selliselt kaugele ei purjeta. Juba järgmistel, 2009 aasta valimistel oli jutt muutunud. Reini-Vestfaali
majandusuuringute instituut (RWI) arvutas “Welt am Sonntag” jaoks välja kui palju koormaks kõrgem
käibemaks majandusarengut. Tulemus: tugev tõus oleks mürk majandusele, mis peab lähiaastatel niikuinii
võitlema finantskriisi tagajärgedega. Isegi mõõdukas maksutõus võib nõrgeneva majanduse taastumist
edasi lükata.


RWI teadlased arvutasid kõigepealt välja, kuidas mõjutaks mõõdukas kaheprotsendiline käibemaksu
tõstmine majandusarengut. Nende tulemus: aastal, mil kõrgem maksumäär esimest korda jõustub, kasvab
sisemajanduse koguprodukt (SKP) 0,6 protsendipunkti vähem kui stsenaariumi korral, kus käibemaksu ei
muudeta. Järgnevatel aastatel ei mõjuta kõrgem maks üldse SKP arengut. Ja aasta enne maksustamist
oleks majanduskasv isegi 0,1 protsendipunkti võrra suurem – sest tarbijad toovad ettepoole kulutusi kahe
miljardi euro väärtuses. Nii et kuigi mõõdukas maksutõus vaid pisut pärsiks majandust, näeb RWI teadur
Döhrn 21-protsendilises käibemaksus siiski riske: “Praegu tuleme sügavast august välja ja keegi ei oska
öelda, kui palju hoogu majandusele annab maksu tõstmine. Võib juhtuda, et tõstmine pühib üle õrnade
majanduslike võrsete nagu muruniiduk.” Saksamaa majandusinstituudi (IW Köln) maksueksperdi
Winfried Fuesti arvates on see liiga kõrge hind suuremate riigitulude eest: “Need majandusteadlased, kes
tahavad sõjajärgse perioodi kõige hullemas kriisis käibemaksu abil suurendada riigitulusid, peavad oma
õpikud ümber kirjutama,” ütleb ta.


Maksudebatt oli ka Covid-19 ajal ning toona Saksamaa hoopis langetas ajutiselt käibemaksu. Muide, selle
aasta erakorraliste valimiste eel on kõik suuremad parteid lubanud maksude alandamist. Olukorras kus ka
Saksamaa majandus on väikeses miinuses või seisab heal juhul paigal. Nimelt kirjutas juba 17.12.2024
ERR portaal järgmist: “Merz tegi ettepaneku lõpetada ebaseadusliku rände voog Saksamaale, lubas
langetada tulumaksu ning jätkata Ukraina toetamist.”… “Selleks plaanib SPD enamiku inimeste
tulumaksu langetada, samal ajal tahab partei suurendada kõige rikkamate inimeste maksukoormust.

Rohelised tahavad samuti leevendada madala ja keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust.”
Meil kehtestati eelmise finantskriisi ajal ajutine käibemaksu tõus, mis jäi alaliseks. Nüüdne maksufestival
on käinud juba mitu aastat ja sellel ei näi lõppu tulevat. Ka meie naaber Soome valitsus on rääkinud
kulude kokkuhoiust ja pikast üle jõu elamisest. Saksamaa valimiste teemaks on samuti kulude kokkuhoid.
Riigi kokku tõmbamine ja maksude langetamine annaks taas võimaluse uueks tõusuks. Just kriiside ajal on õige aeg teha vajalikud reformid ja otsused, et kriisist tugevamana väljuda. Seda on nii Soome kui
Saksamaa tegemas ja õppinud. Meie valitsus aga üritab piduri põhja surumisega kiiruseid saavutada.
Eelpool mainitud arvutuste ja näitajate järgi keerutab meie valitsus nagu koer ümber oma saba.

Maksutõusudega soovitakse riigi sissetulekuid kasvatada, kuid selle tulemusel hoopis SKT langeb ja
ettevõtluskeskkond halveneb ja kulutused tänu töötusele ning inimeste ise mitte hakkama saamisele hoopis tõusevad. Lisavõimenduse annab ka avaliku sektori eest veetav palgasurve j alampalga jõuline tõus. See aga viib riigi eelarvest veelgi rohkem raha välja ning maksutõusud ei kata soovitud vajadusi. Selle hinnangu järgi võib umbes samas suurusjärgus, üks miljard loodetud maksutõusudega korjatud eurosid, samas suurusjärgus igal aastal Eesti majandusest välja minna. Seda võimendab ka inimeste lahkumine kodumaalt ja ettevõtete sulgemine ning loomulikult tarbimise vähenemine tänu hinnatõusudele.


Kokku saame selle, et juba 2026. aastal on taas valitsus olukorras, kus makse on tõsta vaja, kuna riik ei
suuda oma kulutusi täita. Ja selline spiraal on lõputu. Nii aga ei täitu mitte kunagi paberile pandud
valitsuse eesmärgid.


Mida tuleks kohe muuta või teha? Kordame unustatud vana üle, kuid aasta alguses on see vajalik:

  1. Langetada seni tõstetud maksud ja aktsiisid 2023. aasta tasemele ja sellega taastada inimeste
    ostujõud ja ettevõtete konkurentsivõime;
  2. Kehtestada julgeolekumaksuna varamaksud, eelkõige kinnisvara ostu ja müügi varamaksud, kuna
    julgeolekuga tagatakse just nende omanike vara säilimine;
  3. Tõmmata avalikud kulutused vähemalt 20% võrra kokku, kus vaadatakse üle senised tegevused ja
    lõpetatakse ära mikromanageerimine, et väheneks bürokraatia ning tagatud oleks riigi võimekus
    tagada olulisi riigi toimimiseks vajalike teenuste jätkusuutikus (siseturvalisus, julgeolek, haridus
    ja kultuur ehk riiklus)

    Muutus võib tunduda ehmatav ja ka esimesel aastal anda tagasilöögi, kuid see loob pinnase tuleviku
    jätkusuutlikuks kasvuks. Jupiti proovida saba raiuda ja ühiskonda koguaeg pinges hoida ei ole
    jätkusuutlik. Selleks on vaja aga õppida naabritelt, Euroopa suurima majandusega Saksamaa kogemusest ning otsustusjulgeid poliitikuid. Vajutada gaasi (ainult paberil olevad ootused ja eesmärgid kasvuks) ja pidurit (maksutõusud, uued piirangud) üheaegselt ei ole mingit liikumist ning sellega koormatakse nii mootor kui piduriklotsid ära ning lõpuks enam ei tule piiksugi.
    Meil on aga seda autot (Eesti riiki) töökorras ka edaspidi tulevastele põlvedele edasi anda vaja. Kui meil muidugi on kellele anda, kuna ega sündimuse langusega ei ole ka viimased valitsused tõsiselt tegeleda tahtnud. Eesmärkidest neid ei leia. Loodan, et need omavahel seotud ei ole (järelkasvu olemasolu ei peetagi enam reaalseks). Siis oleks ju selge miks tehakse nii nagu tehakse.