Ehk tasuks luua peaministri otsealluvusse n-ö kärpimise direktori ametikoht. Panna riigiasutuses kulude kärpimise eest vastutama asutuse juht või keegi omade seast ei vii kuhugi, kirjutab ettevõtja ja Vabaerakonna esimees Märt Meesak.
See nõuab julget juhtimist, selget arusaamist juhilt (peaministrilt) kuhu ta tahab Eesti riiki viia ja millisena näeb ta seda ühe, viie, kümne aasta pärast. Prioriteet saab siin olla ebavajaliku bürokraatia, dubleerimise, turunduse ja igasuguste maineprojektide lõpetamine. See on mahukas ettevõtmine ja ühe kirjalõiguga seda lahti ei seleta. Küll aga tuleb Vabaerakond konkreetsemate teemadega välja sügisel. Ainsad kolm märksõna on siin ambitsioon, julgus ja juhi tervikpildi omamine.
Lisaks pakub esimees välja Vabaerakonna kolm ettepanekut tänasest kriisist väljumiseks.
Loe rohkem 25.07.24: Äripäevast
Täistekst on järgnev:
Uus koalitsioon on avaldanud oma läbirääkimiste tulemused. Oleme saanud teada, et vahetuvad mõned ministrid, peaminister ning riigirahandust minnakse korda tegema samade võtetega mida läks tegema eelmine valitsus. Lihtsalt maksuprotsente ja kärpe summasid natuke suurendati. Arvutustabelis tulid numbrid kokku ja rahu on maapeal. Nagu ütles üks koalitsioonipartner: kaua tehtud kaunikene.
Vabaerakonnas me aga sellise lahendusega kuidagi leppida ei saa. Ka ühiskonnas me ei peaks selliste välja pakutud lahendustega leppima. Eelkõige on puudu ühiskonna ootustele vastavusest ning seal valitsevates tunnetusest. Avalikustatud lahendustest kõlab karjuvalt, et tuumprobleemist ei ole aru saadud. Riigieelarve kui üks arvutustabel ei ole vaja korda saada, vaid Eesti riigi tulevik. Nendes on suured erinevused. Üks on tehniline ja tänase valitsuse välja pakutud numbrite klappima saamise, kogum. Teine sisuline, olevikku ja tulevikku arvestav erinevate sammude ja otsuste tagajärg. Ja asi on tegelikult ju tõsine, et kuhu Eesti liigub.
Ei ole oluline, et kelle idee on kaalukam, kuna neil on riigikogus rohkem kohti või kellel peaks olema rohkem kõlava nimega ministrikohti, kuna neil on nüüd suurem fraktsioon. Loeb sisu ja selle väljavaated ühiskonna ootuste ja võimaluste koosmõjul. On äärmiselt tobe tulla välja suurte loosungitega, et tulevad jõhkrad kärped ja samal ajal luua juurde üks ministri ametikoht sest muidu ei tule partner laua taha. See on selge näkku irvitamine avalikkusele ja parteipoliitika, mitte Eesti prioritiseerimine. Jõhkrad kärped eeldanuks, et kõik kolm partnerit kaotavad ühe ministeeriumi kulude kokkuhoiuks. See on signaal, et me mõistame asja tõsidust ja teeme ambitsioonikaid kuid vajalike otsuseid.
Maksumuudatused ja kärped on vaja tuua suuremasse konteksti, sest sellega on vaja luua järgnevateks aastateks teetähised, raamid ja suunad, kuhu riik tahab liikuda. Vabaerakonnas me pakume, et riik peaks tahtma liikuda konkurentsieelise taastamise, majanduskeskkonna kasvule pööramise ja bürokraatia vähendamiseni. Kuidas sinna aga jõuda? Sinna ei jõua kindlasti taaskord samade võtetega, mida eelmine valitsus juba katsetas. Maksustada ühiskond rikkaks, seda pole keegi kuskil saavutanud. Maksustada ei tule rikkaks saamist vaid rikkaks olemist.
Vabaerakond pakub välja kolm lihtsustatud, alternatiivset meedet, tänasest kriisist väljumiseks.
1. Riigikaitseks tuleb emiteerida riigivõlakirjad kahes osas. Üks Eestimaa inimestele ja teine välisinvestoritele. Meie pangakontodel seisab eraisikutel vaba raha 10 mld eurot. Kui Eesti riik suudab sellest pangas pakutavast hoiuseintressist natuke kõrgema intressiga võlakirjadesse 1/10 hoiustest meelitada, on see juba hea saavutus. See nõuaks kindlasti head selgitustööd ja inimeste usalduse võitmist, kuid kui see summa läheks konkreetsetele kaitsevaldkonna kulutustele, ei tohiks kahtlust olla selle täituvuses. On ilmselge, et kui pole enam oma riiki, pole ka neid sääste. Seega selle raha eest vajaliku moona ostmine oleks ainuõige. Nii tunnevad ka laenu andnud inimesed ennast turvamisemalt.
Välisinvestorite raha tuleks aga investeerida Eesti kaitsetööstusesse ja selle toodangusse. Nii jääks raha Eesti majandusse, tooks vajalikud mahud Eesti kaitsetööstusettevõtetele ja sellega ka paremad kompetentsid ja ekspordivõimekuse tulevikuks. Lisaks saab Eesti vajaliku kaitsevarustust.
Teiseks lahenduseks on sihtotstarbeline riigikaitselaen. Laenud ja võlakirjad tuleb tõesti ka tagasi osta, kuid seda saab teha pikema aja jooksul ja vajadusel uuesti emiteerides. Eesmärk aga peaks ju olema üks. Oma inimesi ei saa vaeseks maksustada ja maksutõusudega majandust kahjustada pikaks ajaks. Hilisem majanduskasv toob väljaostu ja intresside raha eelarvesse tagasi. Ja mis kõige tähtsam, Eesti on kaitstud ja vaba.
2. Riigi kärped tuleb läbi viia ühe korraga, jõuliselt ja ühise tegevuskava alusel. Jupitada ja jätta otsused kuhugi kabinettidesse, pole ambitsioonikas lahendus. Ka siin on vaja selget juhtimist ja tegevuskava, mis on riigi prioriteedid ja mis mitte. Ehk hoopis siin tasuks luua peaministri otsessesse alluvusse nn kärpimise direktor, kelle on büroos kaks abilist ning neil on selge ette antud juhi poolne nägemus, teha selgeks riigi kulukohad ning nende volitused on tähtajalised, üks aasta. Sellel direktoril on kõik volitused kõikides riigiasutustes saada ligi kulutuste sisule kuni viimase euroni. Ja kui valitsus ja eelkõige meeskonna juht peaministri isikus on andud selged raamid, millised kulud ei ole prioriteetsed, siis need ka kaotatakse. Nii on kellelgi ühine ülevaade ja otsused teeb keegi omast majast väljas olev isik. Panna ülesanne riigiasutustes vastutama kulude kärpimise eest asutuse juhti või kedagi omade seast ei ole kuhugi viiv lahendus. See nõuab julget juhtimist, selget arusaamist juhilt (peaministrilt) kuhu ta tahab Eesti riiki viia ja millisena näeb ta seda ühe, viie, kümne aasta pärast. Prioriteet saab siin olla ebavajaliku bürokraatia, dubleerimise, turunduse ja igasuguste maineprojektide lõpetamine. See on mahukas ettevõtmine ja ühe kirjalõiguga seda lahti ei seleta. Küll aga tuleb Vabaerakond konkreetsemate teemadega välja sügisel. Ainsad kolm märksõna on siin ambitsioon, julgus ja juhi tervikpildi omamine.
3. Majandus tuleb kriisist kiiremas korras välja tõmmata. Ja siin ei aita enam tavalised mitte kriisi aja regulatsioonid ja meetmed. Riigi rahaga ei ole vaja majandust doteerimiste ja umbtoetustega moonutada, vaid maksuerisuste ja paindlikkusega motiveerida. Siin tööriista kastis on palju igasuguseid võimekusi. Alustades kütuseaktsiisi langetamisest EL miinimumtasemele, et parandada konkurentsivõimet kuni maksuerisusteni riigile vajalike regionaal ja majanduspoliitilistes valdkondades. Sellega koos aga käib ka Eesti maksupoliitika ambitsioonikas revisjon. Täna on Eestis ühed kõrgemad tarbimismaksud. Ka tööjõumaksud vähema ja keskmise sissetulekuga inimestele on pigem kõrgemad. Meie maksutasakaal varamaksude suhtes on kreenis, võrreldes muu Euroopaga. Ka siin on vaja juhi ambitsiooni ja nägemust, millist tuleviku Eestit me tahame. Kas tahame jääda EL keskmike sekka ja kujutame juba ette, et oleme rikaste seas, või teeme sammud ja otsused rikkamate sekka saamiseks ja ootame veel veidi rikka põhjamaa moodi avalikule sektorile kulutusi tehes.