Peaminister Kaja Kallas on läinud ja võimalik peaminister Kristen Michal oma esimesed sõnumid ja juhioskused etendanud. Pigem kipub tulema muutus, kus peaministri nimi muutub ja mõni teine minister ka, kuid ambitsioon ja Eesti tulevik väga mitte. Oleme petta saanud.
Esiteks ei ole uue peaministri kandidaadi esinemistes mitte mingisugust energiat või tunnetust, et tuleb mees ja teab mis on tema tahe ja viis, kuidas selleni jõuda. On olnud viisakas ja läbikaalutud tavaline reformierakondlik esinemine. Esinemine mis on iseloomulik sellele erakonnale, kes arvab, et ega neil ongi Eestis ainutõde ja selleks ei pea üldse emotsiooni omama.
Valitsuse moodustab sama erakondade trio. Eelmise korra eksimustest pole väga õpitud. Eeldaks, et natuke rohkem kui aasta tagasi moodustatud valitsuse tookordsed möödalaskmised on õpetanud ja seekord neid välditakse. Ikka on ju vanasõna, et teiste vigadest ei kiputa õppima, oma vead tuleb läbi teha. Kuna erakonnad on samad, siis õppimist võiks eeldada. Seda aga juhtunud ei ole ja see on märk, et kas üldse midagi õpitud ja muutumas on.
Kui tookord tuldi esmalt välja maksutõusude ettepanekutega ja kokkuhoiu kohad jäid varju või ei saanud tähelepanu, siis seekord pole selles muutust. Sellega tehakse Eestimaa inimestele selgelt selgeks, teie makske kohe, meie vaatame kas me viitsime kuskilt kokku hoida. Ka siis jäeti nn ebamugavad otsused kuskile kaugele tulevikku. Seekord valitses sama saamatuse hõng. See on selge ambitsiooni puuduse, selge eesmärgi puuduse ja ka uue juhi selge nägemuse puudumise tulemus.
Uuel valitsusel puudub ambitsioon, julgus ja ühiskonnas valitsevate hoiakute tunnetus. Tulla taaskord välja maksutõusudega ja lükata vajalikud kärpekohad tulevikuks on selge märk saamatusest. See on selge märk ambitsiooni puudumisest ja mitte tahtest asjadega päriselt tegeleda. See on mugavus koalitsiooni tundemärk, kus eelkõige loeb erakonna positsioon, mitte Eesti riigi ja rahva tulevik.
Kui luua juurde veel üks portfelliga minister olukorras, kus riik otsib kokkuhoiu kohti, on selge märk, et ametikohad ja erakonna positsioonid on tähtsamad, kui Eesti riigi väljakutsed ja meie inimeste hakkamasaamine. Kui täna on vaja kärpida, tuleb ministeeriumeid vähendada, bürokraatiat vähendada, mitte omadele lisa ametikohti luua. See on selge märk, et aetakse erakonna, mitte Eesti asja.
Uus koalitsioon tegeleb sellega, kus iga koalitsioonierakond vaatab asju oma inimeste töökohtade ja ametikohtade, mitte Eesti riigi vaatest. Sellist valitsust ei oota keegi ja see sobib taaskord ainult erakondade peakorteritele, kui omade vahel jagatud positsioonide, mitte reaalselt Eesti riigi ja rahva hüvanguks tehtud riigimeheliku valitsemise viisidele. See koalitsioon on jutumeeste, mitte tegude koalitsioon. See koalitsioon on rahvalt rohkem raha võttev, mitte igat eurot lugev koalitsioon. See koalitsioon on parteiline poosetamine, mitte Eesti tuleviku eest võitlev koalitsioon.
Ennem kui uus valitsus sai sündida, on see juba tõestanud, et nendel inimestel kes seda veavad, puudub reaalne olukorra hinnang täna Eestil ees seisvateks väljakutseteks. Ambitsiooni ei ole ning maailm keerleb endiselt samasuguses peenhäälestuse rütmis. Eesti vajab täna reaalset juhti ja meeskonda kellel on energiat, ambitsiooni ja usutavust, et meil on homme parem kui täna. Seekord koidab taas tüüpiline ja mugav valitsus, kes on pigem parteiline kohatäide, kui päriselt eeskuju ja eestvedaja ambitsioonikaks tuleviku Eestiks.