Arvamuslugu, mida meediamajad ei kajasta! Loe lähemalt 
Meedias on tihti läbi käinud erakorraliste valimiste küsimus. Viidatud on ka erakondade tegutsemisele ainult tagasivalimise nimel ja taaskord oleme jõudnud valimissüsteemi muutmise küsimuseni.
Erakorralised valimised ei lahenda tänases olukorras mitte ühtegi probleemi ja on oma olemuselt ajutise lahendusega. Erakorraliste valimistega asendatakse arrogantsus lihtsalt populismiga ja mitte midagi ei muutu. Samuti on sõna “muutus” kampaaniaelemendina devalveerunud. Teisalt ei soovi peaministripartei kohe kindlasti võimust loobuda.
Poliitikud on juba üle kümne aasta võõrandunud valijaist. Tegutsetaksegi ainult tagasivalimise nimel, sest erakondlikud toiduahelad on veninud hästi-hästi pikaks ja selle ametnike ahela lõhkumine tänaste reeglite järgi on sisuliselt võimatu. Süsteem lihtsalt loobki iseennast aina uuesti, uuesti ja uuesti. Ja siis me imestame, miks keskmist palka veab Eestis avalik sektor.
Juhan Kivirähk kirjutas hiljuti valimissüsteemi muutmise vajadusest. Detailsemalt juhtis tähelepanu üksiku ülekantava hääle meetodile, mille tulemusena valituks osutuvad kõige rohkem hääli saanud kandidaadid ja sellega võetakse võimalus, et erakondade tagatoad kogu protsessi juhivad. Tekib olukord, kus hakatakse tegutsema Eesti riigi arengu nimel, mitte poliitbroilerite tagasivalimise nimel.
Vabaerakondlased on juba aastast 2014 ehk erakonna loomisest saadik valimissüsteemi muutmise vajadusele tähelepanu pööranud. Eelkõige tähendab see poliitilise konkurentsi suuremat avamist: riigikogu valimistel üleriigiliste valimisnimekirjade avatuks muutmist, valimiskünnise langetamist, poliitikute kahel toolil istumise lõpetamist, erakondade rahastamise muutmist, esimest korda kandideerivatel erakondadel kautsjoni kaotamist jne. Kõik need muudatused oleksid oluline signaal ühiskonnale ja parandaks ka erakondade mainet tervikuna. Kuid vanad erakonnad ehk peavooluerakonnad ei taha muutustest mitte midagi kuulda.
Meil on aasta 2025 ja riigis teeb demokraatia areng juba pikemat aega vähikäiku. Asjad on läinud juba nii kaugele, et arvamusliidrid on asunud rääkima vaikivast ajastust. Mina isiklikult julgen väita, et Eestis on demokraatia kriis. Aeg on küps suunata riik tagasi õigele või isegi täiesti uuele ja kaasavamale teele.
Jätkates aga samamoodi jõuame uuesti tagasi jääkeldrisse. Riiklikud sisepinged võivad lõpuks sundida peavooluerakonnad läbirääkimiste laua taha. Kuid arvestades julgeolekuolukorda, peame valimissüsteemi muutma ja riiki reformima ilma suuremate riiklike sisepingeteta ning ühises koostöös. Vaba on olla parem ja vabaduse nimel on vaja ühiselt tegutseda.
NB! Võrdse kohtlemise põhimõttest saan kohe eraldi loo kirjutada, sest selle vastu eksivad valimiste ajal kõik meediamajad ja ka paljud gümnaasiumid. Juba lastele näidatakse valet vaatepilti kaasamisest ja võrdse kohtlemise põhimõttest.