Tööandjate Keskliidu pöördumine koalitsioonierakondade poole riigi ülejõu elamisest on kiiduväärt. Seal näidatud arvutuskäigud on selged ja arusaadavad ka esimese klassi õpilasele. Riik kulutab rohkem kui võimalused lubaks. Seda juba aastaid.
Nüüd ei saa ka valitsuserakonnad ja poliitikud ajada häma, et nad kontrollivad olukorda. On selge fakt, et koalitsioon riigi rahanduses valitsevat korralagedust kulude poolel juba aastaid ei kontrolli ega hooma. Must valge on ka pikalt korrutatud vale, justnagu kaitsekulud on need miks makse tõstma peab.
Juba on koalitsioonierakondade juhid avalikult öelnud, et pensionide indekseerimist ei muudeta. Seda magusat valijate gruppi ei taha keegi ärritada ega neid vihale ajada. Võimule tahaks ju ka järgmistel kordadel. Mida siis aga lõpuks kärbitakse, seda ei ütle aga keegi nii kärmelt välja. Sest ideid ja tahet pole.
Kriisiaegadel tuleb olla otsustav ja kui vaja, lõpetada ka pensionide indekseerimine. Täna polegi seda veel vaja teha, kui valitsus võtab jalad kõhu alt välja ja hakkab lõpuks rasvunud valitsussektorit kärpima. Kuniks aga seda teha ei taheta, satuvadki varsti ka pensionid ohtu.
Rääkida kaitsekuludeks laenu võtmisest on samuti saamatuse musternäide. Riigieelarves raha on. Seda pole vaja isegi mitte enam üles leida, kuna tööandjad tegid selle valitsuse eest ära. Nüüd tuleb teha mõni julgem otsus ja see raha ühelt eelarve realt teise tõsta. Ja paar julgemat otsust unistuste kärpimisteks mõneks aastaks. Pole suur pingutus, või siiski on?