Eesti on olnud taasvaba kolmkümmend neli aastat. Oleme riigi ja rahvana teinud läbi tohutud reformid ja muutused. Nüüdseks on Eestist saanud igav omakeskis nääklev ambitsioonideta väikeriik. Kui idanaaber ei oleks Ukrainas täiemahulist sõda alustanud, puuduks Eesti poliitikas praegu igasugune intriig ja energia. Seda viimast napib tegelikult ka neljandal sõja-aastal endiselt.
Valitsused ja peaministrid vahetuvad, kuid silmis ei ole sära ja pole ambitsiooni midagi uueks luua. Ajastule kohaselt on mugav rääkida julgeolekust ning peita selle varju tegematajätmised. Käib vastandumise teater, ent selleski napib kirge.
Eesti peavoolu poliitik peab valijat rumalaks ja see meeldib meie välisvaenlasele. Rumalat ja nõrka võib ju igaüks oma huvides ära kasutada ning hõlpsasti allutada. Meie jaoks Vabaerakonnas on aga tähtis Eesti tulevik, ühte hoidva Eesti rahva tulevik.
Enam kaugel ei ole valdade ja linnade volikogude valimised. See on aeg, kus meil tuleb rahvana taas haarata initsiatiiv ning vaadata lootusrikkalt paremasse tulevikku. Omavalitsusreformist on möödas aastaid, kuid vallad ja linnad on endiselt keskvalitsuse ripatsid. Kogukondadel just nagu on sõnaõigust, kuid selleks et rääkida, peab olema ka kuulaja. Sellest viimasest on meil juba aastaid valitsustasandil puudus.
Eestis on ajapikku kasvanud tugev kodanikuliikumine, nüüd tuleb meie kohalik omavalitsus teha keskvalitsuse võrdseks partneriks. Et edaspidi sünniks dialoog, mitte ülalt alla monoloog. Vabaerakond pakub sügisesteks valimisteks välja julged reformid, et meie kõigi vabadust suurendada.
Valitsused ja peaministrid vahetuvad, kuid silmis ei ole sära ja pole ambitsiooni midagi uueks luua.
Valdade ja linnade sõltuvus keskvalitsusest peab oluliselt vähenema. Praegu on omavalitsused jäetud justkui oma tuludest ilma. Riik on võtnud olla omavalitsuste lapsehoidja, nii nagu ta on seda teinud meie kõigiga.
Maa on püha, eestluse alus. Kaotame maamaksu, selle asemel kehtestame kinnisvaramaksu, mis laekuks omavalitsuse eelarvesse. On suur vahe, kas maksustada kodu ja viljakat maad või kõrgustesse ulatuvaid klaashooneid. Teeme seda maksukoormust ümber jaotades ja keskvalitsuse rolli vähendades.
Avame suurema debati omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks. Kasutame kaudsete maksutõusude asemel julgeoleku tagamiseks maavarasid. Omavalitsusi ja kogukondi lugupidavalt kaasates võtame kasutusele Eesti maavarad julgeolekuvõime tagamiseks. Teeme, sest muidu teeb seda keegi teine.
Vaatame üle senised maavarade kaevandustasude proportsioonid, et need arvestaks rohkem kogukondadega. Tuludest saavad edaspidi osa riik, kes võib tulu paigutada fondi ja rahastada julgeolekuvõimet, kohalik omavalitsus, kes rahastab elanikkonnakaitset, ning vahetult mõjutatud majapidamised.
Räägime oma inimestega. Lõpetame oma inimeste solvamise ja Eesti riigis pettunute kasvatamise. Ajaloos on see varemgi valusalt kätte maksnud, kui osale rahvast haiget teeme. Tugevad kogukonnad ja ise hakkama saav Eesti on meie ellujäämise ning õnneliku elu võti. Kogukondadelt on praegu ära võetud kaasarääkimise võimalus. Üksteisest lugupidav otsesuhtlus on asendunud lärmiga. Riigile oluliste planeeringute ja objektide avalik vaenamine lõhub Eesti riigi alustalasid.
Peame tasuma õiglast talumistasu kogukondadele ja omavalitsustele uue taristu ning tehaste või tuugenite rajamisel. Sellega lahendame nn mitte-minu-tagaaeda-hoiakud.
Eesti ei ole valmis. Meil on vaja käised käärida ja oma rahva heaks tööle hakata.
Arvamuslugu on avaldatud 21.05.2025 Tartu Postimehes