Peaminister tahaks ise oma kohalt pääseda ja opositsioon hoiab kaevikusse. Reitingud on muutunud olulisemaks kui au ja ülesanne Eestit teenida.
Eesti Vabariik on olnud nüüdseks taas 35 aastat vaba. Selle ajaga on toimunud hulk demokraatlikke valimisi. Riigikogu on valitud üheksa korda. Võimu pärast on ikka kõvasti piike murtud ja valitsusi on vahetunud kordi rohkem, kui on toimunud valimisi.
See on seni olnud loomulik demokraatliku riigikorra osa, et erakonnad näevad vaeva ja tahavad haarata võimu, et oma programmilisi seisukohti ellu viia ja kujundada Eestit sellisena, nagu nemad on paremaks pidanud. See on seni ikka nii olnud, kuid kas enam mitte?
Võimust on saanud takjas
On ütlus, et võimu ei anta, võim võetakse. Täna oleme aga Eestis jõudnud olukorrani, kus võimu pakutakse, kuid kedagi ei ole seda vastu võtmas. Võimust on saanud takjas: kui ühele on külge jäänud, üritatakse see maha raputada, kuid see ei jää kellelegi teisele külge.
Vähemusvalitsuses olev peaminister, kelle reiting on madalam kui muru, on aga endiselt peaminister ning tema avalikud sõnavõtud kinnitavad üht: ta tahaks ka ise pääseda olukorrast, kuhu ta ennast valitsenud on. Kus on enne nähtud, et ametis olev peaminister pakub võimu, kuid keegi seda haarata ei taha?
Oleme jõudnud olukorda, kus võim vedeleb maas, kuid keegi seda võtta ei taha. Kuidas me siia jõudsime ja kas see on riigimehelik ning väetis meie tulevikule? Peame julgelt tõdema, et ei, ei ole. See on äärmiselt piinlik ning ütleb meie poliitreaalsuse kohta väga palju.
Kui erakond ei soovi võtta poliitilist vastutust olukorras, kus tal on selleks võimalus, on asjad rohkem kui halvad. Poliitikat ei tehta siis enam Eesti ja rahva hüvanguks, vaid kogu loogika ja kaalutlused käivad enda kasu ja eesmärkide ümber. Ja seda muidugi ka ametis oleva peaministri ja koalitsiooni vaatest.
Selle asemel, et üritada kokku panna uus enamust esindav koalitsioon, püütakse kähku vastutusest vabaneda ja kannatanut mängida.
Kui Vabaerakond 2015. aastal parlamenti valiti, oli meie kampaania sõnum juba toona asjakohane. „Poliitika vajab värsket õhku“ oli vaat et oma ajast veel ees. Toona oli parlamenti jäänud neli erakonda ning suund oli igava kaheparteisüsteemi poole.
Nüüd on aga parlamendis kuus poliitilist jõudu, kuid huvilisi Eestit teenida vaat et mitte ühtegi. Äärmiselt piinlik igal juhul.
Reitingud kaalusid üle au ja ülesande Eestit teenida
Paratamatult oleme jõudnud olukorda, kus reitingud on tähtsamad kui au ja uhkus Eestit teenida. Olukorda, kus tahetakse valitseda nii, et kriisid ei segaks, kui kasutada ühe eelmise peaministri öeldut, ning olukorda, kus sõnadele ei järgne enam reaalsed teod, vaid uued sõnad ja lubadused ehk tühi, paljas, puhas õhk.
Seda enam võõrandub tavaline Eesti inimene poliitikast, sest talle jääb arusaam, et poliitikat ei tehta mitte Eesti riigi, rahva ja ühiskonna, vaid enda partei ja lõbu pärast. Kuidas teistmoodi muidu nimetada seda olukorda, kuhu oleme jõudnud?
Kaotame taas üle poole aasta enne järgmisi korralisi riigikogu valimisi. Meid valitseb usalduse kaotanud koalitsioon, kellest on läinud välja igasugune kirg ja selge silmavaade, kuhu minna ja mida teha. Seda varjutab ainult jutt vastutusest, kuid ideed on ammendunud ja otsa saanud.
Ja meil ootab opositsioonis seltskond erakondi ja nende esimehi, kes on meediaveergudel kõik valmis särki rebima, Eesti lippu kõrgustesse tõstma ja kõike uueks looma, kuid käega ei tehta kärbse pesagi.
Vabandusi kuuleb mõlemalt poolelt. Inimesed ei ole aga valinud poliitikuid vabandusi leidma, selleks ei ole ükski erakond mandaati küsinud, kui nende enda keeles rääkida.
Head riigikogu liikmed ja erakondade juhid!
Teile on antud mandaat Eestit kaitsta, hoida ja kanda paremasse tulevikku. Olete saanud mandaadi võtta vastutus ning viia enda sõnadega antud lubadused tegudeks. Aitab mugavast poliittsirkusest!
Just oleme tähistanud taastatud vabaduse kolmekümne viiendat aastat. Me ei võidelnud ennast vabaks poliitikute mugava poliitteatri jaoks, vaid mängus on meie kõigi õnn ja tulevik. Lõpetage pea liiva alla peitmine ning tulge välja oma strateegiatest pungil olevatest mugavatest parteikontoritest ja asuge tööle.
Eesti on liiga tähtis, et kaotada ühtegi päeva passimisele või taktikalistele mängudele meie kõigi tuleviku hinnaga. Sõnadega lubatud paremat Eestit saab ja peab ehitama iga päev, mitte ainult siis, kui kaardid trumpilikult lubavad.
Kaardimänguhuvilistel soovitan valida uus kaardilaud ja teine seltskond ning vabastada oma kohad neile, kes ei panusta kaarte ega oota paremat partiid, vaid tahavad tõsiselt panustada Eesti tulevikku oma igapäevase tegevuse, mitte mängurlusega.
Loe pikemalt 25.08.2026 Delfi arvamusportaalist