USA-st imporditud liberaalide ja konservatiivide pime kaevikusõda lämmatab sisulise debati, mis on siiani olnud meie riigi edu tegelik võti.
Kohalikud valimised on seljataga, sügisel valitakse president ning juba vähem kui aasta pärast seisavad ees parlamendivalimised. Valimised tulevad ja lähevad ning jõudude vahekord muutub alati. Demokraatia üks keskseid põhimõtteid ongi võimu vaheldumine.
Igavesi võimureid ei ole ja kui juhtub, et keegi jääb pikalt paigale, peetakse seda autokraatia algeks. Seetõttu on valimiste peamine rõhk ideede võistlusel, kus poliitilised jõud pakuvad erinevaid viise, kuidas Eestit ja omavalitsusi paremaks muuta.
Sisuline väitlus on asendunud sildistamisega
Tänaseks on ideede võistlus taandumas ning poliitiline arutelu ei keskendu enam sisule ehk ideedele. Kauge lombi tagune USA poliitiline polariseeritus on jõudnud ka Eesti poliitväljale.
Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi külvatud must-valge poliitretoorika on vallutanud ka meie poliitilise diskussiooni, või pigem selle ära tapnud. Kas sa oled meiega või oled vaenlane? Selline lähenemine lõpetab debati ja asendab vastandumisega. Jahiga oponendi nahale.
Kuidas me küll siia jõudsime ja mida sellega peale hakata?
Kaheparteisüsteemi loogika ei kehti Eestis
USA-s on kahe suurerakonna vastasseis igapäevane. Kui oled demokraat, ei saa sa olla vabariiklane ja vastupidi. See ongi kaheparteilise valimissüsteemi tagajärg.
Eestis ei ole kaheparteisüsteemi. Meil on avatud demokraatia, kus erinevate erakondade paljusus on normaalne poliitiline reaalsus ja demokraatia tugevuse ilming.
Ometigi oleme peavoolu erakondade eestvedamisel jõudnud väga lähedale kaheparteilisele süsteemile, seda muidugi Eesti eripärasid arvestades.
Meile on surutud peale liberaalide vs. konservatiivide narratiivi, mis ei sobi meie väärtusruumi ega demokraatiasse. Eestis on erakondade ja arvamuste paljusus demokraatia oluline osa, erinevalt USA praktikatest.
Eestis on erakondade ja arvamuste paljusus demokraatia oluline osa, erinevalt USA praktikatest.
Niisiis on tänaseks kujunenud väga murettekitav ja hukatuslik suundumus, kus liberaalsuse vs. konservatiivsuse teljega üritatakse lahendada kõiki Eesti tänaseid ja tulevasi väljakutseid. Olgu selleks sündimuse väiksus, rahvaarvu vähenemine, majanduskasv, riigieelarve tasakaal, regionaalpoliitika ja maaelu jätkusuutlikkus, ettevõtlusvabadus, looduse säilimine, maksupoliitika või isegi see, kas sulle meeldivad koerad või kassid.
Ühesõnaga liigume sellise käsitlusega kuristiku suunas, kus debatti kui sellist enam ei tekigi. Arutelu lõpeb kohe, kui on sildistatud sind liberaal-konservatiivsel teljel. Nii saab hakata võtma igat seisukohta kui meie-teie skaalat ning sisu kui ideede tuum ei määra enam midagi.
Veelgi enam, ei suvatse keegi arutelusse süveneda. See on aga poliitilise debati ja demokraatia surm. Valijad toetavad pimesi ühte poolt, saades varjatult kaasa pagasid, millest neil isegi aimu ei ole.
Klišeed ja tegelikkus
Vaatame aga nende Eestis jõuliselt pead tõstnud kahe justkui vastandliku maailmavaate sisse ja tuletame meelde, mis siis ikkagi on mis.
Liberaalsusele on külge kleebitud tänasel päeval praeguse valitsuse nägu. See justkui tähendab paljude arvates kõrgeid makse, keelde, antipaatiat ja arrogantsi. Veel arvatakse, et see seostub Euroopast tulnud käskude kohese täitmisega, naiste sünnitamise soovi vähenemisega ja kõikide võõraste kultuuride ja inimeste riiki lubamisega. Ühesõnaga, las minna!
Konservatiivsus seostub aga viimastel aastatel paljude silmis maksutõusude kriitika ja tugeva liidriga, kes kuulab oma inimesi, kuid on karm ja õiglane. Sinna lisanduvad ka unikaalsed lahendused iibeprobleemile, EL pikalt saatmine, kõikide võõraste põlgamine ja piiride sulgemine. Ja muidugi mõlemale poolele veel lihtsustatud lahendusi ehk sildistamisi.
Ja muidugi mõlemale poolele veel lihtsustatud lahendusi ehk sildistamisi.
Veelgi enam ei vasta enam tegelikkusele arusaam, et liberaalsus on alati vasakpoolne ja konservatiivsus rahvuslik. Need ei ole omavahel otseselt seotud.
Liberaalne võib olla nii parempoolne, aga samamoodi võib konservatiivsus avalduda väga erinevates poliitilistes suundades, sealhulgas ka idanaabri narratiive kordavas retoorikas.
Eesti edu on sündinud kahe maailmavaate tasakaalust
Kui vaatame Eesti taasiseseisvuse ajalugu, ei saa me üle faktist, et liberaalse ettevõtluse ja isikuvabaduse püüdlusteta ei oleks me täna siin.
Vabaturumajandus, erastamine (millega toodi sisse väliskapitali ja investeeringuid), ühetaoline maksupoliitika ning isikuvabadused viisid meid Euroopa Liitu ja NATOsse ehk arenenud ühiskondadega samasse perre.
Ilma konservatiivsuseta ei oleks meil ainus riigikeel eesti keel. Meil oleks palju eesti keelt mitte valdavaid kodanikke või olnuks meil liberaalne kodakondsuspoliitika. Võib arvata, et meil oleks lubatud topeltkodakondsus, mis oleks kehtinud ka vaenuliku idanaabri halli passi omanikele.
Sarnaseid liberaalsete ja konservatiivsete lahenduste segusid on Eestis läbi aastate tehtud palju. Ja just see ongi olnud meie edu võti ning eripära.
Sarnaseid liberaalsete ja konservatiivsete lahenduste segusid on Eestis läbi aastate tehtud palju.
Väikeriigina peame olema alalhoidlikud ohtude suhtes, kuid samal ajal piisavalt avatud maailmale, et arengus mitte maha jääda. Seetõttu peame oskama valida mõlemalt poolelt parimad lahendused ja jääma paindlikuks.
Rahvuslus ja liberaalsus maailmas
Vaadates maailmas ringi, leiab nii häid kui halbu näiteid valitsemisstiilidest mõlemal tiival. Kanadas võitsid viimastel valimistel liberaalid, kes on samal ajal selgelt patriootlikud ja rahvusmeelsed. Üheks põhjuseks oli Donald Trumpi vaenulik hoiak Kanada suhtes, mis tugevdas sealset sisemist ühtsust.
Poolas on peaminister Donald Tuski erakond Kodanikuplatvorm end selgelt väljendanud rahvusliberaalina. Poolas on tugev identiteeditunnetus ja arusaam ohtudest piiri taga.
Jaapanis võitis esimene naispeaminister valimised Rahvusliberaalse erakonnaga, näidates end tugeva juhi ja patrioodina.
Halvad näited on varasemad vasakpoolsed põhjamaade valitsused, mis on ka nüüd ise oma poliitikaid muutmas. Sarnaseid näiteid saab tuua ka konservatiivsetest valitsustest.
Väikerahvas ei saa endale lõhenemist lubada
Kokkuvõttes võib öelda, et Eestile ei sobi USA mudel, kus poliitika taandub kaheks lihtsustatud leeriks: meie vs teie. Donald Trumpi ajastul on Ameerika ühiskond sellesse vastasseisu sügavalt lõhenenud, ja vastutus selle eest lasub mõlemal poolel.
Eesti poliitiline kultuur, meie demokraatia ülesehitus, ajalugu, väärtused ja geopoliitiline asukoht on teistsugused.
Väikerahvana ei saa me lubada mustvalget teie-meie vastasseisu (kui sa ei ole meiega, oled vaenlane), vaid vajame sisulist, argumenteeritud debatti. Meie otsused peavad lähtuma Eesti tegelikust olukorrast, mitte kellegi teise etteantud vastasseisust. Need otsused ei tohi sündida pimesi, vastaspoole demoniseerimise najal.
Väikerahvana ei saa me lubada mustvalget teie-meie vastasseisu (kui sa ei ole meiega, oled vaenlane), vaid vajame sisulist, argumenteeritud debatti.
Me oleme väike rahvas ja peame suurte riikide huvide keskel alles jääma, enda keele, kultuuri ja eripäraga. Samal ajal peame olema ka avatud maailma parimatele praktikatele tehnoloogia, innovatsiooni ja nutikuse vallas. Siia kuuluvad ka inimesed, inimsuhted ning kodanikuvabadused.
Me ei saa lubada lihtsat, pimedat ja kinnist ühiskonda. Me vajame rohkem õnnelikke inimesi, rohkem sõpru väljastpoolt, mitte vaenlasi. Meie ajalooline asukoht on niigi andnud meile ühe julgeolekuohu ja sellest piisab.
Loe originaali 27.06.2026 Delfi arvamusportaalist