Hiljuti taas nime vahetanud Vabaerakond ei ole veel kindel, kas saab rahaliselt osaleda järgmistel riigikogu valimistel ning teeb selle otsuse jooksvalt, ütles ERR-ile erakonna juht Märt Meesak. Uus nimi Eesti Rahvusliberaalid – Vabaerakond võiks tema sõnul olla arusaadavam nii valijatele kui ka võimalikele uutele erakonna liikmetele.

Milline on teie erakonna seisukoht presidendivalimiste teemal. Kuidas te seda ettevalmistust kommenteerite ning kas teil on ka oma eelistus, kes võiks presidendikandidaat olla?

Oleme juhatusega teinud kolm nimeettepanekut. Kui ajas tagasi läheme, siis kunagi Vabaerakond toetas Allar Jõksi ja leidsime, et tänases olukorras oleks Allar Jõks endiselt päris hea president. Arvestades tänast kemplust, olekski vaja heas mõttes “politseinikku”, kes Eesti poliitikuid jälgiks ja korrale kutsuks. Lisaks Jõksile tõime välja veel kolm nime: Jonatan Vseviov, Kadri Simson ja Paavo Nõgene.

Kuidas praegu tundub, kas erakonnad jõuavad kokkuleppele ja on võimalus riigikogus president ära valida?

Tahaksin väga loota, et jõuavad. See konservatiivide ja liberaalide joon, mida peavooluerakonnad on läbi aastate jõuliselt maha tõmmanud, on neile endale spinnina vastu nina löömas. Sellises kaevikutes olekuga mingit kompromissi ei tule. Kui kõik erakonnad mõtlevad vaid sellele, kuidas presidendivalimistelt poliitilisi punkte noppida, mitte leida Eestile väärikat presidenti, siis on tulemus selline, nagu ta on – presidendiks saab inimene, kes kõige vähem kedagi häirib, mitte see, kes on kõige parem. See ongi tänane Eesti poliitika.

Umbes kaks aastat tagasi tuli Vabaerakond uue tulemisega, võttes nimeks Vabaerakond – Aru Pähe. Hiljuti vahetasite uuesti nime: Eesti Rahvusliberaalid – Vabaerakond. Miks te seda tegite?

Põhjuseid on mitu. Inimestele jäi Aru Pähe segaseks ja võib-olla me meenutasime rohkem sellist protestiparteid tänu sellele nimele. Ühtepidi võib-olla me olemegi protestipartei, aga mitte päris selline räuskav protestipartei, nagu valija on teiste erakondade puhul näinud. Teine põhjus on see, et Vabaerakond on kogu aeg olnud rahvusliberaalne. Vabadus. Kui Vabaerakond sündis juba 11 aastat tagasi, siis meedia heitis meile ette, et meil ei ole maailmavaadet. Juba tookord oleks võinud julgelt välja öelda, et me olemegi rahvusliberaalid. Et meie jaoks läheb eesti keel, kultuur ja riigi püsimine väga korda. See on siis rahvuslus.

Ja liberaalne pool on see, et kodanikuõigused, vabadused ja ettevõtlusvabadus on meie jaoks ka püha. Need kokku pannes ongi rahvusliberaal. See pole maailmas midagi uut, rahvusliberaale on mitmeidki ja ka valimisi on nendega võidetud. Näiteks Donald Tusk Poolas või Jaapani naispeaminister. Tahtsime ausalt välja öelda, kes me oleme, et ei oleks seda maailmavaate otsimist.

Poliitilisel skaalal asute kuskil paremtsentris?

Kuskil seal, jah.

Millised on plaanid riigikogu valimistega seoses?

Vaatame päev korraga. Tuleb tunnistada, et riigikogu valimised eeldavad väga suure rahakoti olemasolu täna Eesti seadusi ja võimalusi arvestades. Kui me lihtsalt kautsjonit arvestame, et panna täisnimekiri 125 nimega välja, siis tähendab see ca 100 000 eurot. Puhtalt ilma kampaaniata ja seda raha ju ei saa ka tagasi. Karistatakse neid, kes ei ole ju riigieelarve peal, peaksid selle raha ise leidma ja siis hiljem jäävad ka sellest ilma. Aga need, kes riigi leiva peale saavad, saavad selle raha tagasi.

Vabaerakond on pikalt rääkinud ebaõiglasest poliitkonkurentsist. Vanad olijad saavadki igavesti vanad olijad olla, sest kui sul pole Ameerika onu või ämma kilekotiga kapist raha jagamas, oledki marginaalne. Praegu ei oska veel midagi öelda, ühtegi konkreetset seisukohta pole veel tehtud.

Et ei pruugigi kandideerida?

Võib ka nii juhtuda, sest on ju hea ütlus, et kui sul midagi öelda ei ole, siis ole vait. Teinekord on vajalik hoopis sellest kemplusest kõrvale jääda. Riigikogu valimised tulevad seekord väga inetud, juba praegu on näha sildistamist ja näpuga näitamist. Ja see tulemus, mis sealt lõpuks tuleb… Me teame, et Reinsalu nüüd küll ei ole see inimene, kes Eesti edule viib. Usk, et kohe pärast parlamendivalimisi läheb Eestis kõik paremaks, tõenäoliselt ei täitu.

Miks te selle nime siis ära muutsite, kui te isegi pole kindel, kas te üldse riigikogu valimistel osalete?

Sellepärast, et poliitika on pikk protsess ja töö. Poliitikas üleöö imesid ei juhtu. See on pigem strateegiline ja pikem eesmärk.

Ma ei ole öelnud, et me ei osale, lihtsalt tuleb õunte pealt vaadata, kas on mõtet. Hetkel ma ei oska sellele vastata. Nimi sai muudetud kuu aega tagasi, anname aega atra seada. Oleme uurinud ka koostöövõimalusi teiste erakondadega, kahjuks pole Eestis valimisliidud lubatud. See on ebaõiglane. Miks ei võiks kodanikuühendused oma seljad kokku panna ja parlamendierakondade vastu kandideerida? Valija ikkagi otsustab, kes siis võiks esindatud olla.

Mille järgi te otsustate, kas osaleda riigikogu valimistel? Kas selle järgi, kui palju õnnestub raha koguda?

Tõenäoliselt selle järgi, jah. Kautsjonisumma on päris kolossaalne. Meil on inimesi, kes ütlevad, et muidugi läheme, aga tuleb olla realist ja vaadata peeglisse, kas on mõtet raha laiaks lüüa, kui tulemust ei tule. Või siis teinekord tuleb ka see ohver tuua ja see raha n-ö laiaks lüüa ja loota tulemusele. Samas, kui me 11 aastat tagasi Vabaerakonnaga tulime, polnud meil ka raha, aga saime 125 nime kokku ja jõudsime parlamenti. Ajad ja olukorrad on muidugi teised. Tol hetkel oli tellimus Vabaerakonna järele võib-olla suurem. Midagi ei saa välistada, aega veel on, aga oleme ka realistid.

Nii et praegu käib töö rahastajate otsimisel. Tegelikult on ju teil ka tuntud nimedest puudus. Kas töö käib ka selle nimel, et kutsuda tuntud inimesi oma ridadesse kandideerima või erakonna liikmeks?

Eks ta ikka käib ja tegelikult see nimemuutus on natukene sellega seotud ka. Just see maailmavaateline aspekt on ka kandidaatide jaoks hästi oluline. Ma ei ütleks muidugi, et meil nüüd otseselt tuntud nimede puudus on: Tiiu Kuurme ja Märt Läänemets jne. Kui ette hakata lugema, siis nad tegelikult ei ole päris tundmatud inimesed Eesti Vabariigis. Aga loomulikult, kui rääkida, et igasse ringkonda panna üks tuntud nimi, siis loomulikult on sellega natukene keeruline.

Teistpidi, kui me vaatame neid poliitikuid, kes jooksevad erakonnast erakonda, kas me siis tahame, et needsamad näod järgmise sildi all uuesti riigikokku lähevad ja Eesti elu samamoodi edasi ajavad? Inimesed jäävad ju samaks. Savisaar kunagi kasvatas Boroditši. Võib-olla peaksime rohkem keskenduma Boroditšite kasvatamisele, et uued nimed esile kerkiks. Aga töö selle nimel käib, et leida lisaliikmeid.

Võib-olla peaksitegi rohkem poliittehnoloogilised olema? Tundub, et ilma selleta ei saa siin poliitmaailmas?

Õige. Just. Aga see ongi sügisel otsustamise koht. Suvel me praeguse plaani järgi ei ole kavatsenud mitte magada, vaid tööd teha ja vaadata, mis poliitpõllul alles on. Kaevikutesse kaevunud kuus erakonda – sealt head villa ju ei tule. Aga kindlasti on seal inimesi, kes vaatavad ringi, sest ka kuluaaridest on kuulda, et rahul ei olda, mis seal toimub. Meie poliittehnoloogiline hetk peakski olema see, et me oleme olemas ja vajadusel platvormiks neile, kes soovivad edasi minna. Kui me vaatame erakondade tänast olukorda, siis paljudel on väga palju töötuid inimesi tulemas. Oleme ausad. Eks seal see nihelemine kindlasti pihta hakkab. Eesti 200 on olukorras, kus künnise ületamine on sama vaevaline kui meil, kuigi neil on raha. Rahast alati ei piisa, loeb ka see, kas sõnad ja teod käivad kokku.

Tulen korra selle nime juurde tagasi. Miks te nüüd arvate, et selline nimi paremini töötab, kui see Aru Pähe? Kas nüüdsest uuest nimest saavad inimesed kuidagi paremini aru?

Ma loodan. Ma ei saa öelda, et kindlasti nii on. Aga maailmavaateline selgus on oluline. Meie programmis on ka olulised punktid rahvuslikust ja liberaalsest vaatest: maaelu säilimine, eesti keel riigikeelena ja vaba turumajandus. Eestis kipub vaba turg ära kaduma, kõike tahetakse reguleerida ja riigi poolt ohjata. See on ka ohtlik, kui kõik sõltuvad riiklikest regulatsioonidest ja toetustest ja keegi oma peaga ei mõtle. Suur töö on ees, et see sõnum inimesteni viia. Eks hiljem on näha, kas sõnum uue nimega on arusaadavam.

Milliste erakondade valijad võiks olla ka potentsiaalsed Vabaerakonna valijad?

Arvan, et eelkõige pettunud poliitikahuvilised. Kui vaadata suurt spektrit, siis ma usun, et oleks võtta praegu õhku täis Isamaa valijaid, kes mõtlevad Isamaa valimise peale, sellepärast lihtsalt, et Reformierakond ja Eesti 200 ei ole valitsuses head tööd teinud, kuid alternatiiv puudub.

Samuti rahvuslikult meelestatud inimesed, miks mitte ka EKRE vanad valijad, sest EKRE on ainult sõnasepp. Helmetele meeldib küll rääkida ja rusikat lauale taguda, aga nad väga hästi saavad aru, et ega nad midagi teha väga ei taha, sest sellega sa kohe hakkad vastutama. Ja kui sa hakkad vastutama, siis sa hakkad ka eksima. Ja kui sa hakkad eksima, siis loomulikult sa ei saa enam rääkida sellest, kuidas sa kõike teeksid.

Meie eesmärk on pakkuda mõistlikku alternatiivi tänasele kaklevale kahele poolusele. Kõik parlamendierakonnad on selle supi kokku keetnud. Kui praegu rääkida, et üks on rohkem süüdi kui teine, et riigieelarve on kreenis või maksud peavad tõusma, siis tegelikult on seal nad kõik osalised. See kaitsekulude viieprotsendine tõus on küll vajalik, aga selle kattevarjus toetada ikka seda vana bürokraatlikku agendat, kus kõike me reguleerime ja kõike tahame kontrollida ja kuskilt kokku tõmmata ei saa, sest muidu Eesti riik kukub kokku, siis iga mõistusega inimene saab aru, et see ei vasta tõele.

Mis on teile põhilised murekohad Eesti ühiskonnas praegu?

Eesti maaelu säilimine, kuna sellega ei ole tahtnud mitte keegi erakondadest sisuliselt tegeleda. See on julgeoleku üks vundamente. Sellega seoses on vaja lõpetada maksimaalselt igasugused regulatsioonid. Pigem vastupidi, luua toetav keskkond riigi poolt.

Samuti on oluline ka muudes eluvaldkondades vaadata tõsiselt üle kõik regulatsioonid ja käsud ning keelud ning minna tagasi Euroopa Liiduga liitumise aega 2004. aastal ja hakata sealt tegema korraliku revisjoni. Nii vähendame ka riigi halduskoormust ja säästame maksumaksja raha. Kolmas teema on vabaturumajandus ja ettevõtlusvabadus. Riik peaks sekkuma nii vähe kui võimalik ja seda ka toetustes, et mitte solkida turgu.

Kindlasti on siin vajalik ka vaadata Euroopa Liidu teiste riikide praktikaid, et me enda ettevõtteid konkurentsis keerulisemasse olukorda ei paneks, kuid mida vähem riik kas ise korraldab kuskil sektoris ettevõtlust või toetab, seda paremini turg toimib. Enne kui riik läheb maksumaksjalt lisaraha küsima, on vaja tal endal täiesti veendunult vaadata enda kulukohad kõik selliselt üle, et ei tekiks inimestel ebaõigluse tunnet. Ja seda tunnet saab ära hoida ainult siis, kui riik on aus oma inimestega ning tõesti näitab eeskuju ja pingutab püksirihma esimesena ise ja seda ka nii, et see tõsine kavatsus välja paistab. Täna on valitsus tulnud inimestelt lisaraha küsima, kuid rumalaid kulutusi tehakse ikka ja endiselt edasi, mis riivad õiglustunnet ja tekitavad inimestes trotsi.

Kokkuvõttes on vajalik saavutada tagasi olukord, kus meil on ise hakkama saav kogukond ning tänu vabadustele ka õnnelikum rahvas, mis omakorda teeb edukamaks ka kogu riigi. Riik ei saa olla koormaks, vaid taustaks, turvatunde loojaks. Õnn aga tuleb igaühel endal lauale tuua, mitte riiklikult seda kuidagi regulatsioonidega peale määrida.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Loe interjuud originaalis 30.06.2026 ERR portaalist